Väga ilus kant jällegi ,juba sõites sinna oli bussi aknast kummaline vaadata alla Londoni peale ja samas me olime ju Londonis.Roheline, pargid, ilusad majad, üldsegi mitte suurlinlik.
Maja ise on ka ilus, väike ja hubane.Elanikke ainult 15,majas 9 üksikut tuba ja 3 kahekohalist.Huvitav oli see,et elanikud võivad kaasa võtta oma mööbli kui soovivad ja ka lemmikloomad on lubatud!Mis on tegelikult nii armas, sest see pakub ka ju tegevust ja on omamoodi teraapia eest.
Enamasti on seal elanikud alates 65 eluaastast ja siis kuulmis-nägemis häiretega,kõnehäiretega, skisofreeniahaiged,epileptikud.
On raamatukogu nurk, kus peetakse ettelugemisõhtuid, muusikateraapia,loomulikult tähistatakse sünnipäevasid.Meeleoluõhtud tee ja küpsistega.
27.aprill ST.John's Wood Care Home
Nagu ma kuskil eelpool mainisin, siis tänu sellele praktikale on meil võimalik käia Londoni sellistes linnaosades, kuhu turistid eriti ei satu.Tänsesse kohta sõitsime bussi ja maapealse metrooga( ma arvan,et see on maapealne metroo, sest metrookaardi peal on ta olemas ja kasutada saime Oyster kaarti).London on selles mõttes ikkagi veider, et sõidad kuskile metroo või rongiga, vaatad ringi ja oled täiesti veendunud,et oled sattunud kuskile äärelinna.Pärast tsekid uuesti kaarti ja selgub,et üldsegi mitte, täiesti niiöelda kesklinna lähedal.
Väga suur maja ,elanikke 100 ,mis muide andis ka tunda juhataja olekust.Üks igavesti edevalt riietunud meesterahvas, aga väga jäiselt viiskas.Ilmselgelt olime täiesti tüütud putukad tema jaoks, kes oleks nüüd vaja kellgi juurde ära sokutada.Kui siiamaani on kõik olnud väga sõbralikud ja altid rääkima kõigest, mis meid huvitas, siis härra San kindlasti nende hulka ei kuulu.
Nagu ma mainisin, siis maja on hästi suur, 5 korrusel on inimesed, igal korrusel on 5 hooldajat ja üks õde, öösel on 2 hooldajat ja üks õde.
Väga palju erinevaid tegevusi on elanikele ja pidevalt mõeldakse uusi välja.Selle jaoks on igal korrusel eraldi inimene( mida ma panin tähele,et "aktiviseerija" tegi jalamassaaži ja määris kreemi ilma kinnasteta).Jällegi lemmikloomad, päris mitmest toast kostus papagoilaulu, küll jäi mul küsimatasee,kes neid puure puhastab?Ilmselt korruse koristaja, kes ei puhkavat kunagi.
Igal korrusel on oma söögisaal ja väike kööginurk,kus tehakse ettevalmistusi ja teed elanikele.Samuti on oma pesumaja.Ja muide siin majas on ka spetsiifiline lõhn ja veidi kodune tunne oli,kui kellad helisesid( siis tubadest) ja keegi ei reageerinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar