Reede, 6. mai 2016

Natuke ka koduhooldusest.
Koduhooldus on Inglismaal nagu veidi vaeslapse kingades.Ja valitsus soosib ja pooldab ning toetab väga seda, et inimesed ikka võimalikult kaua oma kodudes elaksid ja kogukonna tegemistest osa saaksid.Koduhooldus on väga-väga kallis ja tavaliselt näeb see välja nagu tule toomine selle jaoks, kes ootab seal kodus.Enamasti veedab hooldaja ühes kohas 15-20 minutit,maksimum tund. Päevas käib hooldaja kolm korda, hommikul tuleb aitab riidesse panna, annab rohud, paneb söögi ette ja läheb. Lõuna ajal tuleb teine hooldaja, teeb ka kiirelt ,mis hädavajalik ja läheb ning õhtul tuleb kolmas, kes teeb ka hädavajalikud asjad. Kui vaja ka koristatakse,käiakse poes. Kellegil ei ole aega sinuga rääkida ja istuda seal.Linn on suur ja vahemaad on suured, aega lihtsalt ei ole.Üldiselt käivad ka piirkonna arst ja õde kodus vaatamas ja teevad vajalikud protseduurid(süstid jne).Tööle minemise osas oleme nüüd kuulnud vastakaid arvamusi, on öeldud ,et ka tööle minemine tuleb kinni maksta, mis teeb koduhoolduse ka kalliks ja on öeldud, et ei maksta. Äkki on piirkonniti erinev, kuigi seadus on üks, ei teagi.
Samuti on olemas ka selline koduhooldus, kus hooldaja elab hooldatava juures 5 päeva, nädalavahetuseks läheb koju.Aga siis tuleb jälle võõras inimene ,mis tekitab omakorda segadust.Ja muidugi kui hooldatav on dementne või alzeimeri haige, siis sellest et hooldaja viimane kord käib kell kaheksa õhtul on vähe kasu.
Koduhooldus siis makstakse kas riigi poolt kinni või maksab inimene ise,kui tal on selleks vahendeid.Üldiselt kehtib ka siin siiski see, et mida rohkem raha, seda parem teenus, nii avahoolduses kui hooldekodus.Kui ei jaksa maksta, maksab riik ,aga siis on ka teenuse tase veidi teine.
6.mai Priscilla Wake Field House

Taas kord üks pirakas maja ,kus elanikke 112,üks suuremaid, kus meie oleme käinud.Nagu juba eelnevalt olen maininud, siis enamasti on juhatajad hästi hõivatud ,nii et tuleb tänulik olla, kui leitakse aeg isiklikult ringi käija ja rääkida sinuga ja vastata küsimustele.
Siin majas samamoodi dementsed,üks korrus õendus-hooldus.Käisime ühte meest vaatamas ,kes põeb sama haigust, mis Stephen Hawking, ehk siis ALS-i (amüotroofset lateraalskleroosi) ,ainult selle vahega, et tema veel saab rääkida. Voodi kõrval oli (ma ei tea kuidas seda nimetada,kas tehnika vidin ?) ütleme tehnikavidin, mis reageeris tema pealiigutusele.See süsteem oli ühendatud telefoniga, telekaga,raadioga.Ise see vidin oli juba eakas(26 aastat kasutuses olnud,mitte siis sama haige poolt) jaka väga kallis.
Seda ei ole ilmselt enam mõtet öeldagi, et kõik on omaette tubades ja igal korrusel on terass.Oma köök ja oma pesumaja.Selles majas näiteks ei tohi elanikud suitsetada ja veiniga ka ei tea kuidas on, küll aga käivad ka siinsed elanikud väljas,kas poes või niisama jalutamas.Lemmikloomad on ainult siis lubatud, kui nad on suutelised nende eest ise hoolt kandma.
Siin oli ka uus vann( mille kõrgust saab reguleerida ja tool vannis ka liigub)

ja väga kift tool nende jaoks,kes ei suuda vannis istuda, kusjuures see tool ei ole nii ülemõistuse kallis( 300 naela).
Hooldajad teevad vahetusi 8-20 ja 20-8, aga saad ka lühemalt teha, kui soovid.Ja ühel hooldajal on 5 hooldatavat.
5.mai Appletree Court Care Home

Oli see ikka seiklus käik sinna ja tagasi.Issand ,mõtlesime,et tuleme bussiga tagasi ja sõitsime peaaegu 3 tundi!!!!!Nagu külavahe bussid, kõik nurgatagused käisid läbi...
Igatahes ,taaskord selline koht,mis oleks võinud kohe alguses olla, sest seal oleks saanud käija pikemalt ma arvan.
Enamasti on siiski kõik juhatajad olnud väga vastutulelikud ja sõbralikud,aga selle maja oma oli kohe eriti.Jällegi õppinud õde, läbinud koolituse dementsetega töötamiseks,ihu ja hingega asja juures.Väga tähtis on tema jaoks teha oma tööd südamega, samas tuli istus mu kõrvale ja niimoodi usalduslikult rääkis,et põhimõtteliselt taandub kõik ikkagi rahale, kui on valida kahe kliendi vahel-üks maksab ise ja rohkem,teisel maksab riik, kes on niiöelda madalamal tasemel, siis loomulikult võetakse see, kes rohkem maksab.Ja selleks,et paremini maksjate lähedased oma isa,ema,vanaema sinu care home valiksid, tuleb teha kõvasti tööd, ka oma isiklikust vabast ajast.
Appletrees oli üks korrus õendus-hooldus,teisel ja kolmandal enamasti dementseid.Ka jällegi väga palju pannakse rõhku aktiviseerimisele, kasvõi nt. ilusa ilmaga viiakse elanikud välja jäätist sööma.Samuti pidas sealne juhataja väga tähtsaks toitu ,toidu välimust.Seal oli ka viis niiöelda söögikorda- hommikusöök,lõunasöök, pealelõuna snäkk ,õhtusöök ja öösnäkid. Kes siis ei tahaks õhtul filmi vaadates midagi näksida?Mina näiteks tahan,isegi praadi tahan vahest, nemad ka tahavad ja miks nad ei või seda saada?Või kohvi juua õhtul ja kes üldse ütles,et eakas peab kell 9 magama jääma ja terve öö magama.ei pea, kui tahab võib üleval ka olla.Mingi järelvalve on ikka olemas, aga üldiselt ei hakata inimest murdma hooldekodu reeglite järgi.
Selle maja juhataja, samuti nagu eelmise maja juhataja rääkisid nii palju huvitavat,et jõudsin ainult mingid märksõnad teha,m illest on kahju, sest tundub, et midagi läheb ikkagi kaduma.Aktiviseerimise koha pealt- muide selleks ei pea palju raha olema, prouad värvisid heameelega värvipilte(mis muidu lastel on),need saab netist välja printida ja veel teised lihtsad asjad, vaja on leidlikkust lihtsalt.
Seal oli ka Real Madridi endine mängija(50-tel), jeerum milline mees!Valge triiksärk,lips, kampsun, viigipüksid- nii ilus vaadata.Milline tuba tal ka oli, väga korras ja askeetlik.Ühe toa voodi peal tervitas meid kass(ta oli muide oma toas!), sest proual ei olnud teda kuskile panna, seega tuli ta kaasa.Seal majas oligi 4 kassi, meie kohtusime ühega.Väga palju oli nukke,beebinukke, lihtsalt ilusaid nukke.Nad arvavad,et need on nagu nende lapsed.Tonyga kohtusime ka, kes oli jätkuvalt 21 ja armastas oma sigarillodega ja kohviga õues istuda.Muide see võre ei ole mitte inimese toas hoidmiseks,vaid et teised elanikud võõrasse tuppa ei läheks.Teatavasti meeldivad neile teiste asjad.






Muide kõikides nendes kohtades,kus me oleme  käinud, kõikide majade elanikud käivad ka linna peal- kohvikutes,poes, muuseumides, mis on vägagi tervitatav.Loomulikult oli selles majas,nagu ka kõikides teistes oma juuksurituba,oma köök,aed.Aias oli ka selline koht nagu beach koos liivaga!
4.mai 2016

Jeei, järgmine nädal koju!!!!Suurlinn on suurlinn ja lõputult siin olla ei jaksa. Tegelikult väsitab ka see õige maja üles leidmine siin, eriti kui praktiliselt keegi ei oska teed juhatada ega tea midagi sellest kohast,kus ta liigub või elab.Mulle vähemalt tundub nii.No ma ei tea.
 Spring Lane Care Home, Muswell, jällegi ilusas kohas, selline keskklassi elamispiirkond, roheline, hoolitsetud.Ümberringi poed,kohvikud,restoranid .
Suur maja, viis korrust ja elanikke ka palju-62.Juhataja hästi tore ja rõõmsameelne, muide tunneb ja teab oma elanikke, nimed on meeles ja kõik muu. Juhatajast sõltub tegelikult väga palju, see kuidas ta suhtub oma töötajatesse ja maja elanikesse ja üleüldine suhtumine.Meil on veel pikk tee sinna minna kahjuks, kindlasti on ka meil toredaid kohti, kus töötavad hingega inimesed, aga jätkuvalt olen seisukohal, et läheb veel aega.
Selle maja juhataja on ise õppinud õde ja alustas Inglismaal töötamist suures St.Thomase haiglas, seal kompleksis asub ka Florence Nightingale muuseum.Päritolult šoti-iiri, väga kift kuju.
Põhiliselt olid seal majas dementsed, kes siis ära jaotatud vastavalt raskusastmele korruste peale, kõige kõrgemal olid kõige raskemad.Aga liikuda võisid nad kõik, siis vastavalt kas järelvalvega või mitte.Kui mujal kodudes olid uste peal nimi koos pildiga, siis selles majas ei olnud.Kuna dementsed elavad minevikus ja nad ei pruugi ennast selle pildi pealt ära tunda või ei meeldi neile pilt endast vanana.Aktiviseerimist oli siin eriti tihedalt, hommikupoole ja õhtupoole ja muide-lõuna ajal ja õhtusöögi ajal pakutakse šerrit ja viskit!!!
Aktiviseerimise koha pealt oli selle maja juhataja seda usku,et parem on rohkem liikuda, mitte jääda kuskile voodisse või tooli istuma ja lamama.Õde seal majas ei ole, aga nad teevad kõik selleks,et õde oleks neil olemas,sest see loeb väga palju.
Panin tähele päris alguses, et väga palju kasutatakse suheldes selliseid sõnu nagu love,darling ,dear- kassapidaja ütleb sulle näiteks thank you dear,I'm sorry darling jne.Küsisin selle juhataja käest, et kas see on mingi Inglismaa asi ,ta hakkas naerma ja rääkis kuidas nt Šotimaal öeldi kui nad lapsed olid.Tõlkes siis kõlas see pardike ja kanake.Siis ta rääkis, kuidas tal oli kogemus ka ühe väljendiga, mida nad kasutavad ja nad ei mõtle sellega absoluutselt mitte midagi.Väljend ise kõlas nii- are you alright my lover, paneks ka ju küsima kuidas palun!!!!





see on vanni vanem mudel,uuematel saab reguleerida kõrgust

väga lahe aparaat,mõõdab kõik mis vaja!




Teisipäev, 3. mai 2016

3.mai 57/59 Camden Park Road

Ausalt öelda hakkab veidi ära väsitama see hooldekodude tagaotsimine mööda Londonit. Meie tänane koht oli taas kord selline, mis oli ennast kenasti ära peitnud  pealtnäha tavalisse elumajja ,mitte ühtegi silti, majade numbrid on ka nagu on, mõnel on ja mõnel ei ole.Igal juhul üles me ta leidsime ja totaalselt teistsugune koht, kui siiani. Siin asutuses on endised narko-, alkosõltlased, kriminaalselt karistatud inimesed ja skisofreenia haiged.
Juhataja rääkis,et veel 20 aastat tagasi pandi kõik sellised teistsugused inimesed peitu, silma alt ära luku taha( see ulatub tagasi Victoria aega) ,siis aga otsustas valitsus ,et on aeg nad peidust välja tuua.Sellepärast ilmselt ongi neil nii palju seaduseid ja reegleid inimestega töötamiseks vaja, meeletustes kogustes kaustu, palju mõttetut paberimajandust ine.Lisaks on neil Inglismaal selline instants nagu CQC(Care Quality Commission) ,kes enamasti käib kontrollimas neid kohti korra aastas, aga võib ka käija rohkem ,kes ei teata ette, et nad tulevad, kes otsustab kas asutus on toimiv jne.Mulle tundub, et see võrdub nagu Maksuametiga, nad kõik pelgavad või isegi kardavad nende külastusi, sest neist sõltub ikka väga palju.
Ok,väike kõrvalekalle ei tee ju paha onju.
Tänane maja siis ainuke selles piirkonnas, kes pakub seda teenust.Kui ma nüüd järele mõtlen, siis sarnaneb see veidi toetatud elamise moodi.Nad toimetavad ise ka majas,neile õpetatakse erivaid eluks vajalikke oskusi, nad saavad raha jupikaupa.
Elanikke kokku 13, neist 10 meest ja 3 naist.Kõigil oma kaust, nagu ikka ning ka kõigi kohta on tehtud riskianalüüs.Töötajaid,kes nendega päeval ja öösel tegelevad,nimetatakse seal majas support officer, mis on palju lahedam minu arust kui hooldustöötaja.Käiakse kunstiteraapias, omandatakse eluks vajalikke oskusi,väisatakse muuseume, juurutatakse tervislikke eluviise.Loomulikult väike aianurk.
Majas on 8 töötajat, alati on majas 2 töötajat,öösiti 1(kes ei maga,!!!!).
Väga meeldis mulle jällegi rohuraamat.Arst saadab retsepti apteekrile ja tema toimetab siis vastava kohani sellise rohuraamatu, kus kirjas isiku nimi,rohulahtrid, tableti kirjeldus( mis värvi, kui suur, kas on mingi muu tähis peal),rohu nimi.Seal on terve nädala rohud, minu arust väga kihvt asi.Kas see kunagi meile ka jõuab on iseasi.
Veidi kultuuri ka.Kuna meie kõrvaltoas on gurmee ja sommeljee tüdrukud, siis käisime eile Jamie Oliveri Itaalia restoranis söömas, mis oli väga lahe kogemus.Oli küll kallim, aga seda kindlasti väärt!


Pühapäev, 1. mai 2016

Jälle üks nädalavahetus möödas.

Kultuur,kultuur,kultuur...Pean ütlema, et hoolimata sellest, et viimased paar päeva on olnud enam-vähem soojad(ikka käin kasukaga veel), hakkab mind see suurlinn väsitama.Isegi kultuurist hakkab küll saama. Laupäeval tegime linna päeva, leidsin Londoni muuseumite loetelust Florence Nightingale muuseumi, seega pidime ka seal ära käima. Muuseum ise asub St.Thomase Haigla küljes, mis on omakorda väga suur asutus. Florence  muuseum oli muide väga huvitav, täitsa kohe huviga vaatasin ja lugesin.
Edasi oli vaja kõhtu täita, seega Hiinalinna ,kuhu mujale ikka sööma minna.Esimene restoran kuhu sisse astusime, oli oi kui rõve( must ja räpane) ,hinnad ka liiga kallid.Tooli pealt püsti ja paremat otsima, järgmine oli ikka palju parem-laual riidest linad, menüü lugemiseajal pakuti küpsiseid, tee tuli kiiresti lauda ja portsu võtsime kahe peale. Üksi lihtsalt ei jõua seda ära süüa ja mis kõige lahedam, pärast toodi lauda õnneküpsised! Ma olen kogu-aeg filme vaadates mõelnud, et nii tahaks ka sattuda sellisesse kohta, kus neid antakse ja mul vedas.
Jalutasime ikka jälle ringi , sammud tuleb ju ka täis käija ja siis bussiga koju.Mulle isiklikult meeldib bussiga rohkem sõita, ta on küll aeglasem kui metroo, aga palju huvitavam.Üks miinus on bussiga sõites-teismelised, need on siin Londonis ka lärmakad ja kasvatamatud jõmpsikad, kes vähemasti mind näiteks häirivad.See selleks, kuna oli volbriöö, siis otsustasime Üllega, et tagumine aeg on üle vaadata pubi, mis juhtumisi meil üle tee praktiliselt. Väga kihvt koht, rahavast muudkui tuli ja tuli,sumin oli ikka selline, millist meie pubides ei ole. Õlut soovitas tüdruk leti taga ja kurta ei ole küll nagu millegi üle.Huvitav oli see, et juuakse oma klaas või paar ja minnakse koju või kuhu iganes nad lähevad.Keegi ei joo ennast lösakile kuskile laua äärde ja pubi seinal oli mõistlik soovitus- be nice or leave! Väga õige ju!
Pühapäeval jälle kultuuri! National Portrait Museum ja Trafalgal Square ja bussisõitu!
Oh see muuseum oli ka huvitav. Kõik kuningad ja kuningannad jne. Mõni pilt oli nii hästi joonistatud, et panin nina täitsa klaasi lähedale veendumaks, et see on ikka joonistatud. Nii ilusti olid maalitud pitsid ja tikitud mustrid ja kangad.
Trafalgal Square- päike ja rahvast palju.Tegevust igasugust- kes kuulab muusikuid, kes vaatab õhus hõljuvaid tegelasi, kes niisama istub treppide peal( isegi istusime ,nurrusime päikese käes ja lihtsalt vaatasime inimesi), kes ronib kujude otsa, et pilti teha.
Soho meeldib mulle ka väga, rohkem kui hiinalinn ja Sohos jalutades näed ka igasuguseid huvitavaid tegevusi. Eile koperdasime gaybaari ukse taha, täna sattusime transvestiidide baari ukse taha.
Ülle tahtis hiinalinnast pirukaid, mina Sohost sushit, järelikult jalutuskäik. Tegelikult sushit on igal pool, aga millegipärast oli mul just Sohost seda vaja ja muide maitses ka väga hea. Metroo on meil see nädalavahetus välistatud, seega otsisime bussipeatuse ja koju. Miski on meid ära väsitanud.









Reede, 29. aprill 2016

29.aprill The Highgate Nursing Home

Oleme tagasi siin üsna esimeses kohas, kuhu meid lahkelt tagasi kutsuti.Kuna saime koos nendega veeta lõuna ja osa võtta aktiviseerivatest tegevustest, siis oli tegus päev.Nagu ma vististi oma blogis mainisin,siis see oli see maja,kus lõuna kõrvale pakutakse soovijatele veini! Lauad on kaetud nagu restoranis ja prouad-härrad on ilusti riides,pärlid kaelas ja käekotid ripuvad tooli küljes.Huuled ka muide värvitud!Ja taustaks rahulik muusika.
Lõuna ajal keegi ei kiirusta,kugistades ei ole ju võimalik toitu ja veini nautida,nagu te isegi teate, seega kõik toimub omas tempos.
Peale lõunat oli tegevus aias, kes aias olla ei soovinud, võis raamatukogu nurgas aega veeta.Õnneks oli ilm ilus,ilma vihmata(jee,üks vähestest päevadest).
Meie käisime aias taimi istutamas,rõdudel on neil ka lilled, seega kõik käib ikka omal otstarbel ka.Natuke käelist ja füüsilist tegevust ja endal pärast ilus rõdul istuda.
Raamatukogu nurgas loeti raamatut ette ,kes kuulas,kes tukkus.Ja loomulikult saime inglise keelt praktiseerida, sest nendega jutustada on tore.
Kahjuks pilte ei ole, sest privaatsust hinnatakse siin väga.