reede, 29. aprill 2016

29.aprill The Highgate Nursing Home

Oleme tagasi siin üsna esimeses kohas, kuhu meid lahkelt tagasi kutsuti.Kuna saime koos nendega veeta lõuna ja osa võtta aktiviseerivatest tegevustest, siis oli tegus päev.Nagu ma vististi oma blogis mainisin,siis see oli see maja,kus lõuna kõrvale pakutakse soovijatele veini! Lauad on kaetud nagu restoranis ja prouad-härrad on ilusti riides,pärlid kaelas ja käekotid ripuvad tooli küljes.Huuled ka muide värvitud!Ja taustaks rahulik muusika.
Lõuna ajal keegi ei kiirusta,kugistades ei ole ju võimalik toitu ja veini nautida,nagu te isegi teate, seega kõik toimub omas tempos.
Peale lõunat oli tegevus aias, kes aias olla ei soovinud, võis raamatukogu nurgas aega veeta.Õnneks oli ilm ilus,ilma vihmata(jee,üks vähestest päevadest).
Meie käisime aias taimi istutamas,rõdudel on neil ka lilled, seega kõik käib ikka omal otstarbel ka.Natuke käelist ja füüsilist tegevust ja endal pärast ilus rõdul istuda.
Raamatukogu nurgas loeti raamatut ette ,kes kuulas,kes tukkus.Ja loomulikult saime inglise keelt praktiseerida, sest nendega jutustada on tore.
Kahjuks pilte ei ole, sest privaatsust hinnatakse siin väga.

28.aprill   Charlton Court Care Home

Esimest korda selle aja jooksul tunnen,et kohe täitsa meeldib see London.  Meie tänane koht on Põhja-Londonis,Barnettis ,issand kui ilus siin on.Minu arust on  see täiesti Londoni fenomen,et erinevad linnaosad on nagu erinevad väiksed linnad, mõni koledam,mõni väga kole,mõni ilusam ja mõni väga ilus.See koht on väga ilus, roheline,puhas ,hoopis teistsugune võrreldes selle kohaga ,kus meie elame ja kus käinud oleme.Hooldekodu ise on suur,elanikke 80,aga juhataja ja töötajad väga toredad,erinevalt mõnest teisest kohast!
Alguses tundub küll,et meid tahetakse ära sokutada,lõpuks seda tehaksegi,aga väga hästi.Sest me oleme nagu varjud kannul Kingsleyl ,(suur ja pikk tumedanahaline mees), kes on sellega täitsa rahul.Jällegi on kõik üksi tubades ja Kingsley arust on see ilmselge privaatsuse ,inimõiguste ja mille kõige




veel rikkumine,kui peaks kellegagi tuba jagama.
Korrus on selline, kus on dementsed inimesed ja huvitav on siin veel see,et neist 23-st neljal on hooldaja kogu-aeg juures ehk siis one-by-one.Ja ongi reaalselt kogu-aeg elanikuga koos,jalutab,mängib,söödab,hoiab kätt mida iganes vaja teha on,seda teeb.
Hooldajaid on päeval tööl 5 pluss 1 õde ja siia tulevad juurde veel need 4 ,kes on one-by-one.Öösel hooldajaid 3 pluss õde.Põhiasjad on samad nagu meil-hommikune ettevalmistus päevaks,hommikusöök,peale hommikusööki mõni tahab tukastada, lõuna, jällegi võid tukastada,aktiviseerivad tegevused, õhtusöök ja ööunele.
Elanike uste peal on sildid, mis paluvad koputada enne kui sisened .Kui teed mingit toimingut,siis pannakse silt ,mis keelab kõrvalistel isikutel siseneda.Voodites on kõigil lamatisi ennetavad madratsid, toas on voodi,riidekapp,öökapp, telekakapp,tugitool,loomulikult ka oma wc-ga duširuum.Hooldajad teevad kahekesi toiminguid,keegi üksi kuskil ei rabele.Ja ratastool on ka igaühel oma, mis on sätitud ja paika pandud just selle inimese jaoks, keegi teine seda ei kasuta.Riided mis on päeval seljas olnud,lähevad pessu, järgmine päev jälle uued riided selga.
Ühe proua kapi ukse peal oli kiri tema abikaasalt hooldajatele,kus on väike märkus, mida mitte teha.Allkiri kõige paremate soovidega ....abikaasa.On ju armas ja nad arvestavad sellega.
Muide omaksed,kes tulevad oma lähedasi vaatama ja nähes võõraid, küsivad kohe-kes need on ja miks nad siin on.
Siin oli ka meie esimene ametlik tea time, sest Kingsley küsis, kuidas saab nii olla, et te ikka veel ei taha teed või kohvi? Meie olime viisakad ja tahtsime ja toodigi meile piimaga teed ja küpsiseid.Kuna kõigil oli tee aeg,siis jõimegi kõik koos saalis teed ja sõime kooki ja küpsiseid.
Hooldajad on hästi kannatlikud, mõnda loopis elanik järjepidevalt sussi ja sokkidega, teist lihtsalt sülitas ja sakutas, ainult naeratus, sokk tagasi jalga, tatt pühitakse ära ja päev läheb edasi!
Vestlesin ühe prouaga,kes oli oma sõbral külas ja sain kiita oma inglise keele eest!
Hästi armas koht.

kolmapäev, 27. aprill 2016

26.aprill Alexandra Park Home

Väga ilus kant jällegi ,juba sõites sinna oli bussi aknast kummaline vaadata alla Londoni peale ja samas me olime ju Londonis.Roheline, pargid, ilusad majad, üldsegi mitte suurlinlik.
Maja ise on ka ilus, väike ja hubane.Elanikke ainult 15,majas 9 üksikut tuba ja 3 kahekohalist.Huvitav oli see,et elanikud võivad kaasa võtta oma mööbli kui soovivad ja ka lemmikloomad on lubatud!Mis on tegelikult nii armas, sest see pakub ka ju tegevust ja on omamoodi teraapia eest.
Enamasti on seal elanikud alates 65 eluaastast  ja siis kuulmis-nägemis häiretega,kõnehäiretega, skisofreeniahaiged,epileptikud.
On raamatukogu nurk, kus peetakse ettelugemisõhtuid, muusikateraapia,loomulikult tähistatakse sünnipäevasid.Meeleoluõhtud tee ja küpsistega.

27.aprill  ST.John's Wood Care Home

Nagu ma kuskil eelpool mainisin, siis tänu sellele praktikale on meil võimalik käia Londoni sellistes linnaosades, kuhu turistid eriti ei satu.Tänsesse kohta sõitsime bussi ja maapealse metrooga( ma arvan,et see on maapealne metroo, sest metrookaardi peal on ta olemas ja kasutada saime Oyster kaarti).London on selles mõttes ikkagi veider, et sõidad kuskile metroo või rongiga, vaatad ringi ja oled täiesti veendunud,et oled sattunud kuskile äärelinna.Pärast tsekid uuesti kaarti ja selgub,et üldsegi mitte, täiesti niiöelda kesklinna lähedal.
Väga suur maja ,elanikke 100 ,mis muide andis ka tunda juhataja olekust.Üks igavesti edevalt riietunud meesterahvas, aga väga jäiselt viiskas.Ilmselgelt olime täiesti tüütud putukad tema jaoks, kes oleks nüüd vaja kellgi juurde ära sokutada.Kui siiamaani on kõik olnud väga sõbralikud ja altid rääkima kõigest, mis meid huvitas, siis härra San kindlasti nende hulka ei kuulu.
Nagu ma mainisin, siis maja on hästi suur, 5 korrusel on inimesed, igal korrusel on 5 hooldajat  ja üks õde, öösel on 2 hooldajat ja üks õde.
Väga palju erinevaid tegevusi on elanikele ja pidevalt mõeldakse uusi välja.Selle jaoks on igal korrusel eraldi inimene( mida ma panin tähele,et "aktiviseerija" tegi jalamassaaži ja määris kreemi ilma kinnasteta).Jällegi lemmikloomad, päris mitmest toast kostus papagoilaulu, küll jäi mul küsimatasee,kes neid puure puhastab?Ilmselt korruse koristaja, kes ei puhkavat kunagi.
Igal korrusel on oma söögisaal ja väike kööginurk,kus tehakse ettevalmistusi ja teed elanikele.Samuti on oma pesumaja.Ja muide siin majas on ka spetsiifiline lõhn  ja veidi kodune tunne oli,kui kellad helisesid( siis tubadest) ja keegi ei reageerinud.









25.aprill    80 Meridian Walk Care Home

Hästi huvitav koht, juba selle leidmisega oli raskusi.Kohalikel ei olnud eriti aimu ei sellest tänavast ega ka sellest kohast endast, kuni lõpuks leidsime ühe proua, kes toimetas oma ukse ees ja tema tõi toast väga peene kaartide raamatu ja leidsime selle tänava sealt pealt üles.Juhend käes, hakkasime otsima. Leidsime maja, aga ei ühtegi silti`?Juhataja tuli ukse peale ja küsis enne kui meie jõudsime midagi öelda,  kas Ülle ja Tiina? Jees, oleme .Selle peale, et majal ei ole silti ja nii raske oli leida ,ütles ta, et te olete targad naised, leidsite üles!Ja veel sildi kohta-see on nende inimeste kodu ja kodule me pane silti.
Koht ise on hästi väike, elanikke ainult 6 ja  kõik liitpuudega.Hooldajaid päeval 3 ja öösel 2(üks magab ja on olemas,juhuks kui abi on vaja).Igal elanikul on 2 võtmeisikut ,kes siis ajab tema asju ja tegeleb tema muude asjaajamistega.Jällegi igalühel on hooldusplaan,terviseplaan ja igaühe kohta koostatakse riskianalüüs.See  on vajalik nt siis kui nad lähevad ujuma-kas oskab ujuda,kas vajab abi jne.
Hästi huvitav oli see kuidas nad oma töötajaid koolitasid.Tegevustest olid tehtud videod,kuidas nt suhelda pimeda,kurdi ja tumma naisega.Või kui paks peab täpselt olema toit neelamisraskusega inimesel. Või kuidas nt niiöelda võõrutada kedagi mingit sundtegevusest ilma,et selleks kasutada mingeid veidi vägivaldseid võtteid( uste lukustamine, kinni sidumine).Juhataja ütles,et vahest võib mõni asi võtta aega nt 5 aastat,aga see on väärt seda.Hästi palju erinevaid tegevusi nii majas kui majast väljas.Väike buss sõidab maja ette ja minnakse näiteks kes juuksurisalongi kes raamatupoodi.Ja muidugi lastakse võimalikult palju ise teha, kasvõi koogitegemisel lusikat veidi liigutada kui muud ei jaksa või ei saa,aga ikkagi andmaks seda tunnet, et nad on osalised nendes tegevustes.Loomulikult pildistatakse ja filmitakse kõik üles.
Nende niiöelda õppevideote kohta ütles juhataja, et kui tuleb uus töötaja ja ma annan talle 6 kausta ,siis ei jää talle ilmselt midagi eriti meelde.Aga kui ta vaatab videot, siis ta oskab seostada inimest tegevusega.
Kahjuks seal ühtegi pilti teha ei saanud ,aga seinal oli üks hea mõte ,mis meelde jäi

There is always a way...
No nii, ohtralt päevi vahele jäänud kirjutamisel, eks püüan selle tasa teha. Vahepeal oli nädalavahetus, ilmaga eriti siin kiita ei saa, sama õudne kui Eestimaal,külm ,tuul, vihm.Täiesti okei oleks olnud talvejopega tulla ja kindad ka kaasa võtta. Kuna mina tark naine olin kindel, et siin on soojem kui meil kodus, siis eriti sooje riideid kaasas ei olnud ja poes saab ikka rõhk pandud kampsikutele. Minu tagi lukk otsustas ka lõplikult üles öelda ja kuna me oma käikudel satume sellistesse kohtadesse, kuhu turist ei satu ja kus on palju kaltsukaid, siis leidsin ühest pisikesest kaltsukast omale kasuka moodi asja ja nüüd käin siis sellega, soojem igatahes.
Oleme oma portugali poistega ka harjunud, nad on ilusti enda järelt koristama hakanud ja selline mõnus kommuuni tunne on tekkinud. Nad küll ei saa väga hästi inglise keelega hakkama, aga no siis on käed-jalad nagu ikka.Duši jagamisega tekib meil aeg-ajalt veidi probleeme, nemad armastavad seal pikalt olla, kuulata muusikat ja mida iganes seal teha, meie naisterahvad ei kannata ju oodata niimoodi.Ülle käis eile väga proualikult koputamas duširuumi uksele ja palus viisakalt horry up. Meie käisime jooksmas õhtul ja üsna loogiline, et ei tahaks väga kaua järjekorras olla.Täitsa hämmastav on see ka, et poisid teevad iga õhtu omale korraliku sooja toidu, enamasti ikka midagi lihaga ja muide- lõhnad on head.Äkki peaks paluma kõigile teha midagi head?Söögitegemine käib lärmakalt, enamasti kaks poissi korraga on köögis ja siis nad vaidlevad ja arutavad ja seda kõike nii,et terve korrus kajab.
Kuna kaks Haapsalu kooli õpilast tulevad kohe peale meid siia korterisse elama, siis tegin väikse pesupäeva ja pesin ära vabad tekid-padjad ja voodipesu. Mina küll ei taha magada kellegi täishigistatud teki ja padjaga ja ma ei taha ka,et minu lapsed kuskil peaksid niimoodi magama. Seega tundus loogiline, et nemad ka ei taha ja tuleb asjad ära pesta.
Metroost ja bussidest tahtsin ka kirjutada.Mulle meeldib nendega sõita, metroos näeb nii huvitavaid inimesi, kõik on nii omas mullis ja täiesti ükskõik on teistest. Nt täiesti okei on täis metroos kraamida kotist välja oma kosmeetika ja hakata ennast värvima või nt ükspäev üks lühinägelik preili otsustas ,et väga normaalne on hakata oma küünealuseid puhastama-ta tõstis oma näpud praktiliselt nina juurde,silmad tõmbusid kergelt kõõrdi ja muudkui nokkis ,no oli naljaks vaatepilt ausalt!Ja kuidas nad telefoniga räägivad, niiiiiiiiii kõvasti oma isiklikest asjadest.
Ja ma ei tea,kas ma olen kirjutanud juba sellest, kuidas nad ise riides käivad?????Väljas on jääkülm tuul, aga tited on vankris palja peaga,paljaste säärtega.Natukene päikest väljas ,siis käivad juba toppidega,
Aga laupäeval mina ei käinud kuskil ja nüüd ma isegi ei mäleta, mida ma tegin? Ilmselt mingeid koduseid asju,sest vihma sadas ja mingit isu ei olnud kuskile minna.Aga pühapäeval käisime kuulsal Camdeni turul, mida kiidetakse.Kuna oli pühapäev ,oli rahvast kohutavalt palju ja jälle oli  külm ilm, siis me väga kaua ei tuuritanud seal.Mul jäi kummitama ühe kunstniku töö, nii et ilmselt läheme ikka korra tagasi veel!Külma ilmaga on mõistlik käia muuseumides, nii meiegi.Madam Tussau ja Briti Loodusmuuseum.Loodusmuuseum oli veidike igav, maja väljast see-eest väga ilus.Aga Madam Tussau oli juba parem, kuigi peab ütlema,et päris-päris sarnaseid tegelasi oli ikkagi vähe ,vähemalt minu silma jaoks, aga eks ma olen pirtsakas ka, vanus juba selline nõudlik!







laupäev, 23. aprill 2016

Barchester Cheverton Lodge Care Home

Järjest raskem on kirjutada seda blogi, sest kohad ju veidi korduvad.Seegateen sellest kohast lühidalt ja järgmisest pikemalt, sest mulle meeldis  lihtsalt see koht rohkem!
Barchesteri Care Home oli nagu nad kõik on hästi mõnusas kandis, rohelus, vaikne üldse ei ütleks ,et London. Samas kõik vajalik väga lähedal. Töötajad hästi sõbralikud, südameasjaks elanike heaolu ja rõõmus vananemine.Loomulikult kõik omaette tubades  ja tubades omakorda telekas,telefon,oma wc-dušš.Ja võrratu -võrratu aed.Ma ei saa aru,kuidas neil siin nii roheline juba on, sest tegelikult on külm, tuul on jäine ja vihma pidevalt sajab, aga meie tagahoovis vastasmaja aias õitseb roosipuu.
Tegelikult on meil much much tähtsamast asjast rääkida!Neljapäeval saabus Londonisse meie praktika juhendaja Jana oma perega ja otse loomulikult ei jätnud me võimalust kasutamata ja saime kokku.Kohtumispaigaks oli London Eye ehk siis ühtlasi käisime ka seal peal ära!Jana tõi meile eesti kommi ja lobisesime kohe tükk aega kuni lõpuks oli nii külmaks läinud, et liikusime koju.Aga lihtsalt nii lahe oli näha ja nüüd läks koduigatsus veel suuremaks.
Reedel 22.aprill ehk Lenini sünnipäeval käisime väga lahedas kohas, mis oli küll kaugel-kahe metrooga ja ühega neist üle 22 peatuse sõita ehk jällegi neljandasse tsooni ,aga oli seda väärt see sõit.

Trinity Community Centre
Selle koha visiooniks on parandada kohalike inimeste elutingimusi läbi hariduse,vaba aja sisustamise, õpetades oskusi iseseisvaks eluks ja võttes kontrolli oma elu üle.

Asukoht on selline,kus elabki enamasti selline rahvas, kes on Inglismaale sisse rännanud ,tänavatel liigub väga kirev seltskond ja keeli kuuleb ka igasuguseid.Muide ,vene keelt olen selle aja jooksul kuulnud ühe korra ja ma ei ole ka päris kindel ,sest kuulsin ainult juppi lausest.
Aga see keskus ongi selline koht, kus aidatakse integreeruda immigrantidel ühiskonda, tehakse erinevaid töötubasid ja koolitusi.Õpetatakse süsteemi, isegi raha lugema(teadupärast on see müntide ja pennide ja ma ei tea misasjade süsteem täitsa segane ), toimub igasuguseid erinevaid üritusi. käiakse koos pühade ajal ,püütakse inimestes arendada empaatiavõimet ,sest koos peavad elama nii paljud erinevad rahvused,kellel on kõigil oma usk.
Hoone on vana Šoti Presbüteri Kiriku hoone ja keskus tegutseb seal juba 44 aastat.Juhata on pärit ise Lõuna -Indiast ja on töötanud keskuses 22 aastat.Tema suhtumine kogu sellesse tegevusse ja usk sellesse ,mida nad teevad oli hästi kirglik, ma isegi ei oska seda emotsiooni sõnadesse panna ,kui ta rääkis kõigest sellest ,mida nad teevad.Ma ei saa isegi öelda,kas tal silmad särasid sellest rääkides,sest pruunid silmad säravad kogu-aeg minu arust.Aga see,kuidas ta tõi võrdluse erinevate lillede kõrvuti kasvamise ja erinevate rahvuste koos elamise kohta...Ta uskus siiralt sellesse, et külvates head ja suhtudes erinevatesse inimestesse inimlikult muutub ühiskond paremaks, inimestel on vähem stressi jne.Tema oli ehtne hea tahte saadik.
See on ka koht, kuhu lapsed peale kooli tulevad, selle asemel ,et minna koju kus nad oleks üksi ja ilmselgelt ei teeks midagi kasulikku.Väga vanad naised käivad siin kokku saamas, kuulavad muusikat ja mitte lihtsat muusikat vaid grammafonilt muusikat, joovad teed ,söövad küpsiseid ja tantsivad.
Kõrval majas töötab ka lastehoid, mida me ka vaatamas käisime.Nii armsad väiksed rosinasilmad olid seal kõik ja kõige väiksem oli 6 kuune.Kasvatajad saavad oma töö eest palka ja tegevused täpselt samasugused lastel kui meiegi lasteaedades. Ainult lapsed magasid maas madratsite peal ja kui ma mõtlesin, et see 6  kuune ka magab seal maas madratsi peal, no teate, olgem õnnelikud oma õnneliku elu üle ja selle üle,et meil kõik hästi on.Muide panin tähele seda, et kasvatajad viskasid ise ka pikali siis ilmselt nende kõige pisemate juurde.


reede, 22. aprill 2016

20.aprill
The Kensington Nursing Home

Ja asub see  kus-Nothing Hillis. Teate ju küll, peaosas Julia Roberts ja Hugh Grant , film väikesest raamatupoest, mis asub Nothing Hillis. Hästi ilus kant, palju rohelust ja palju tillukesi poekesi  ja ilusad majad.
Nii naljaks ongi Londoni puhul see, et kõik need hooldekodud asuvad sellistes kohtades, et kui ei teaks, et see on London, siis vabalt võiks see olla mingi väike linnake.Vaiksed, rahulikud kohad.
Ja selles majas läheb huvitavaks- juhataja võtab meid vastu ja kiirelt sokutab kaelast ära ka, Ülle viidi teisele korrusele ja mind jäeti esimesele korrusele.
Tubades ollakse
 loomulikult üksi ja igal toal ka oma wc koos dušiga.
 Sain omale kaaslaseks ühe itaallannast tudengi,kes ka nagu praktikal ja ühe vanima olija.Kõigepealt sain näha kuidas käib voodi korrastamine inglise moodi! ja siis juba järgmisesse tuppa memme pesema,riidesse panema , sest lõunasöögi ajaks sätitakse kõik korda ja kõik söövad toast väljas.
Minu korrusel on dementsed, kellest kaks liiguvad ise, teisi on vaja liigutada.Tõstmiseks nägin mina tõstukit, veidi uuem mudel, sest rihmade kinnitused olid teistsugused.Mida ma tähele panin, oli see, et mähkme sisse raputati ikka kohe mõnuga beebipuudrit ja vähemalt mulle tundus,et mähe on liiga suur ka.
See selleks, järgmise kliendi juurde mind kaasa ei võetud,sest ta muutub agressiivseks veidi, kui liiga palju inimesi siblib ta ümber.Seega jäin puhkeruumi ootama ja samal ajal sain rääkida kahe hooldajaga.Päevaplaan oli minu arust enam-vähem samasugune kui Diakooniahaiglas ehk siis kell 8 on hommikusöök, 8.30 pesu(see on küll eestis vastupidine,enne on pesu ja siis hommikusöök), riidesse panek ja tuuakse toast välja saali.Kell 12.30 on lõuna ,peale lõunat mõni tahab tukkuda, siis viiakse tuppa .Kell kolm on pärastlõuna tee! ja kell kuus on õhtusöök.
Selles majas tuli toit väljast.Haa ja selles majas nägin ära selle, et kuum ja külm vesi tulevad eraldi kraanist!
Igal korrusel on tööl 4 hooldajat ja üks õde.Ja igal korrusel 20 inimest.Hooldusplaan nagu igal pool, kõik dokumenteeritakse. Hooldajate vahetus on 12 tundi, mis ka üllatas.Ja kindlasti ei tehta raskemaid tõstmisi üksi, vaid kutsutakse keegi appi.
Rääkisin pikalt Anthonyga(hooldaja) nii Inglismaast kui inglise keelest.Ja kuna lõuna tuli, siis ta sain temaga kaasa minna söögisaali ühte prouat söötma.Päike paistis suurtest klaasustest sisse ,lauad ilusti kaetud ja sööma tulnud prouad-härrad olid ilusti üles löödud,pärlid kaelas ja käekotidki mõnel kaasa!Meie proual oli abikaasa ka selles majas ja nii me ootasime,kui härra ka saabub ,et nad ikkagi koos sööma saaksid hakata.Niiiiiii armas oli,kui härra abikaasa tuli ja proovis oma prouale tere päevast musi teha(mõlemad on dementsed) ,aga proua oli selline veidi eemalolev ja keeras pea viltu.
Anthony söötis prouat,härra sõi ise ja kõigi aega maa ja ilm.Keegi ei kiirusta takka või veel hullem,ei sööda kibekähku sulle seda portsu sisse, et siis uuesti voodisse tagasi viia.
Härra lõikas lusikaga hernekaunu pooleks ja uuris, miks ma seal olen ja teatas,et ta ei ole mind enne näinud.Vestlesime kenasti lõuna kõrvale ,ma arvan, et ta unustas selle kohe ära ka.See oli ta pilgust näha, korraks vaatab erksalt ja siis (täitsa kohe füüsiliselt näed) kuidas pilk jälle tuhmiks muutub.Muusika mängis söögisaalis ja üldse oli hästi mõnus olemine.Väga palju on töötajaid välismaalt.
Ei saa mainimata jätta ka imelist aeda,lihtsalt imeilus oli see.
Pilte väga teha ei lubatud, mõned saime ikka klõpsida.

teisipäev, 19. aprill 2016

Bridgeside Lodge Care Centre

Üks kõige armsamaid kohti, mida siin näinud oleme- vähemalt minu arust.Asub ta Islingtonis , mis on mõnevõrra erinev sellest kohast kus meie elame.Hästi roheline, väiksed tänavad on puhtad, isegi päike oli seal soojem, täiesti tõsiselt kohe.
Nagu tavaliselt , teeme eelnevalt alati selgeks, vähemalt üritame, meie marsruudi.See toimib alati kuni sinnamaani, kui me bussist maha astume või metroojaamast välja tuleme.Kuhu poole nüüd?Täna pani Ülle oma telefoni jälle tänava nime sisse ja nii me muudkui keerasime paremale ja vasakule ja jälle paremale ja vasakule ja nii ikka tükk aega. Vahepeal tuleb ikkagi nina telefonist tõsta ja ringi vaadata ka, sest täna oli otsitav maja meil äkki olemas. Sellest andis küll märku ainult silt veidi eemal aia peal, maja enda peal ei olnud ühtegi silti, kes teab see teab!
Väljast suur tavaline maja, seest nii armas ja hubane. Ja taaskord lõhnavaba.
Juhataja oli Fatma,kes on seal töötanud 8 aastat ja talle väga meeldib seal.Üks toredamaid juhatajaid siiani, hästi sõbralik ja kannatlik.
Rääkisime, et meie õppime hooldustöötajaks 2 aastat , nt Inglismaal ei pea seda õppima.Sa õpid tööl ja siis tööandja saadab su kursustele, nendele ilmselt mida vajalikuks peab.Kursused maksab kinni riik.
Majas on elanikke 64, kõige noorem 24 hetkel ja kõige vanem 98. Võetakse sinna alates 18 eluaastast. Loomulikult on kõik üksi toas, seda pole vist mõtet enam küsidagi, sest see on täiesti iseenesest mõistetav.
Juhataja ütles ka huvitava lause päris alguses, et kõik ,mis siin majas on , on elanike jaoks ja nendele mõeldes. Töötajad on seal majas külalised.
Ka seal oma huvitegevused, juuksur käib, korra kuus on Welcoming Party koos veini ja suupistetega.
Arst käib korra nädalas, vajadusel loomulikult tihedamini.Hooldajaid on tööl päeval 18 ja 4 õde, see on siis terve maja peale ja öösel on 4 õde ning 9 hooldajat.On täiesti olemas ka niiöelda ootejärjekord ja maksab üks koht 1000 naela nädal(miinimum).
Mõnus aianurk oli seal, mis avanes siis tahahoovi,mis omakorda oli kanali ääres.Aias teevad tööd ja istutavad kõik lilled ja puud-põõsad töötajad koos elanikega.Puuris nägin jänest,kes ilmselgelt on hea elu peal!Muide parajasti käis ka etendus elanikele, mis meenutas veidi 30-te stiili  oma laulude ja tantsudega.
Nii elurõõmsat juhatajat ei ole mina veel kohanud , ausõna.Teise korruse puhketoas olid kaks prouat,kellega meie siis koos juhatajaga jutustasime ja naersime.Juhataja ütles naerdes,et tegelikult juhivad maja need kaks prouat, mille peale nemad ütlesid täiseti tõsiselt- see on sellepärast nii, et me ei taha, et sa oma töö kaotad!
Siis lubas meid oma tuba vaatama üks lahke proua,kes kindlustab oma sissepääsu nii,et lükkab suure tugitooli ukse ette.Pole ju vaja kõigil tema toas käija onju.
Milline tuba see oli! Seintel pildid ja maalid, suur telekas seina peal, haigla voodi oli ära tehtud nii, nagu oleks diivan(tähelepanelikult vaadates said aru, et see ikkagi haiglavoodi), padjad ja kate ja kõik jutud.Hästi lõbus tädi oli, näitas mulle oma vaadet aknast (vaade oli siis vastas oleva kortermaja tagahoovile ja täpsemalt ühe korteri tagahoovile) ja siis ütles niimoodi vaikselt, et ta iga päev vaatab kuidas see naine seal toimetab oma aias ja ta teeb kõik valesti, aga ma ei ütle talle seda ja hakkas niimoodi saatanlikult naerma!
Väga kihvtid olid seinte peal sellised armsad meeldetuletused .Mis mulle väga meeldis , oli juhataja ütlus- me ei tea, mis meiega homme juhtuda võib või millal me ise samas olukorras oleme.Ja me ei tohi isegi mõelda sellest, et me nendega halvasti käitume või suhtleme.Nemad on seal majas üks suur pere.




pühapäev, 17. aprill 2016

17.aprill- juba pühapäev ja üks nädal läbi.

Mis me siis eile tegime?Vaba päev ehk siis sai hommikul veidi kauem põõnata ja niisama korteris ringi koperdada.Kuna meie korterisse saabusid see nädal ka kolm portugali poissi, siis me mõtlesime, mida nendega peale hakata.Korter on ju väike ja kui siis laekub kolm tegelast, kes jätavad endast maha ,kuidas nüüd viisakalt öelda? pasalasu, siis ajab ikka veidi närvi küll.Algul olid nad sellised vaiksed, ei liikunud, noored ka ju , võib-olla häbenevad .Ja siis kui ütlesime, et nad ei pea ainult oma toas istuma, et kööki võib kasutada jne, issand jumal.Duširuum hõivati pikemaks ajaks, sinna mindi ikka kolmekesi sisse.Uksed hakkasid paukuma, huilgasid,naersid.Köögis peale nende söögitegemist oli põrandal sodikiht. No vähemalt nõud olid pestud. Okei, teise päeva õhtul lendas Triin poiste tuppa ja teatas neile viisakalt ,et enda järelt tuleb koristada .Mis vastati- eriti mitte midagi...Eile õhtul hakkasid poisid jälle süüa tegema, meie Üllega ujusime küüslaugu lõhnade sees, sest meie tuba on köögi peal ja poisid armastavad vist väga küüslauku!Igatahes kell oli peaaegu 12 öösel,kui köögis käis selline möll, et isegi läbi kõrvaklappide oli kuulda. Ma võin ju olla kannatlik,aga see sõltub suuresti asjaoludest. Eile õhtul enam ei olnud, tulin alla ja palusin neil toonid veidi maha keerata, millest nad aru ei saanud ja siis tundus juba lihtsam variant öelda, et me läheme voodisse.
Täna hommikul oli köök nagu sigala jälle.Egas midagi, koristasin ära ja kirjutasin kurja kirja meie kontaktile, et aitab nüüd küll.Vastus tuli kiiresti ja loodetavasti oli sellest kasu, eks siis näha ole, kui kauaks!
Linna juttu ka veidi- mõtlesime, et liigume Hiinalinna ja Sohosse ja Briti Museumi. Eile olid protestijad tänaval ,siis  Cameroni vastu protestiti.Huvitav oli see, et enne tulid mootorratastega politseid, panid tee kinni, helikopter tiirutas pea kohal, kõigil meil oli selline tunne,et nüüd tuleb keegi tähtis tegelane.Pettumus missugune, kui ainult  protestijad tulid ja sellise tohutu politsei eskordi saatel veel.
Hiinalinnas loomulikult sõime ja kuna ilm oli kohutavalt külm ja vihma ka sadas aeg-ajalt.siis istusime seal söögikohas kohe tükk aega.
Briti Museum on väga suur ja väga huvitav.Meie jõudsime natuke liiga hilja sinna nii et läheme kindlasti tagasi.Ja kui huvitavaid raamatuid seal müüdi ja nii ilusaid raamatuid.Juba sellepärast tahan sinna tagasi minna.
Täna otsustasin koju jääda, koristada, raha asjad üle vaadata ,natuke kooliasju teha ja niisama olla.Ülle põrutas linna peale, eks siis varsti kuuleb, kus ta seiklemas käis.
turvab protestijaid

hiidjalg

reede, 15. aprill 2016

Reede 15.aprill.
Manor Farm Care Home

Eile õhtul hakkasime kaardi pealt otsima seda kohta ja no taaskord, täitsa masendav-nii kaugel, 4-s tsoonis. Ehk siis ükskõik milliseid kaarte ja juhiseid vaatad, ikka tuleb miljon bussi pluss metroo,enne kui kohale jõuad.Ohkisime veidi, kumbki tegi oma märkmeid,mina kirjutan busssijaamade nimed koos tähtedega üles, nii on hea sotti saada,et sa ikka õige bussi peale lähed. Eile muidugi avastasime ka metroojaamas Oyster kaardi saldot kontrollides,et meil mõlemal see miinuses.Mis mõttes????Esmaspäeval panime kumbki oma kaardile 32 naela ehk siis ostsime nädala kaardi 1-2 tsooni jaoks.Ja neljapäeval on miinuses. Kerge paanika tekkis, järelikult on ju vaja juurde raha panna , kuidas me muidu sõita saame.No 10 naela juurde ja metroosse.Mida me arutasime pool teed eile linna oli,kuhu kadus meie raha?
Ok, täna siis alustasime oma teekonda metrooga ja seekord läks eriti hästi,et peale metrood bussi peale istudes ja sealt maha astudes,oli hooldekodu kohe bussipeatuse juures.Super.Hakka seal East Londonis nüüd tiirutama....
Niisiis hooldekodu, suur ,3 korrust  ja elanikke 81.See oli muide kohe ka tunda nii suhtumisest meisse,elanikesse,töötajate olekust et see üks kombinaat ole.Kui väiksemates kohtades oldi valdavalt hästi sõbralikud ja taheti väga rääkida meiega,siis selles majas vaatas juhataja kella pidevalt ja küsis kogu-aeg kas meil on veel küsimusi...
Kõik elanikud on üksinda toas,mingit tubade jagamist nagu meil ei ole, jällegi igal korrusel oma söögituba, baariruum oli,kus pidavat serveeritama väga häid kokteile.Kokteili ei saa muidugi iga päev või siis kui sul tuju tuleb, selleks on oma kindel päev ikka!Pesupäevi on ka rohkem kui kord nädalas, võib isegi kaks-kolm korda pesta!
Siis oli neil selline huvitav süsteem veel juhuks, kui nende arust on vaja keegi haiglasse viia. Enne tuleb kohale eraldi team, kes siis hindab inimese olukorda, seisukorda, kas äkki saab ravida koha peal jne enne kui läheb lahti sõit haiglasse.Sest valitsuse arust saadetakse vanureid ja mitte siis ainult vanureid, vaid hooldekodudest elanikke liiga kergekäeliselt haiglasse.Ja see niiöelda süsteem reguleerib seda.Kui palju hooldajaid korruse peale tööl on? Nt esimesel korrusel oli 26 elanikku ja 6 hooldajat pluss üks õde. Loomulikult on ka füsioterapeut, logopeed, dieetõde, psühholoog.
Mis mulle meeldis oli see, et kui hooldaja küsib elaniku käest nt mis sa täna süüa soovid, siis näidatakse 2 pilti, sest kui sa ütled toidu nime, siis ta ei mäleta, mis toit see selline on, aga pildi järgi ta saab aru ehk nagu piktogramm süsteem. Sama riietega, võtad kapist välja kas need püksid või siis need püksid.Ei ole lihtsalt mõtet tekitada rohkem segadust juurde, kui seda juba niigi on.
Ja vann., mis selles majas oli....Super lahe, muidugi on see ainult nendele, kes saavad ise istumisega hakkama, aga ikkagi.

Eilne päev siis ehk 14.aprill.
Gold Care Homes- jällegi armas väike koht, maja on "noor", 28 a tagasi valmis saanud, üllatas mind see,et sisse astudes ei ole absoluutselt mingit spetsiifilist lõhna.Majas on elanikke 36 ja alates vanusest 40 ,kõige vanem elanik on 97 .Selles majas siis ainult kergema vaimse häirega inimesed,välisuks oli lukust lahti(minu arust võiks lukus olla,sest ka kerge vaimse puudega jalutad kergelt Londoni vahele küll ju).
Maja kohta niipalju,et taaskord kõik põrandad vaiba all,veel on,sest meile näidati ühte tuba,mis oli äsja valmis saanud ja see oli tõesti ilus ning põrandal ei olnud vaipa.Samal ajal kui meie tuba imetlesime,jalutas üks noor kutt mööda ja küsis kuidas tuba meeldib.Meie muidugi kiitsime,millepeale nägu läks särama ja ta ütles,et tema tegi selle toa!Juhataja ütles,et kõik toad tulevad tulevikus sellised.Söögitubasid on 4 ja iga söögitoa juures ka väike kööginurk,kus siis hooldaja saab toimetada.Loomulikult oma köök ja pesumaja,siiamaani ainuke hooldekodu,kus on suitsetajatest elanikele suitsutuba.Juuksurituba,muide väga korralik.Kergemat maniküüri teevad hooldajad elanikele,aga ei lõika küüsi,eriti ei lõika küüsi diabeetikutel.Ma
ei tea siis,kas maniküür koosneb ilmselt küünte lakkimisest?!Selle jaoks on eraldi spetsialist.Lisaks on igal elanikul oma kontaktisik,kes korra nädalas kohtub oma hoolealusega ja uurib,kas midagi on tema eelistustes,soovides jne muutunud ja annab teada.Hooldajate tööpäevad on 8 tunnised ja korraga on tööl 6 hooldajat pluss muud tegelased .Loomulikult on igaühe kohta hooldusplaan,mida peab regulaarselt uuendama.Ja kindlasti igasugused huvitegevused,aa,süüa võivad seal majas elanikud koos kokaga teha,kui on soovi!Rohtudega tegeleb oma kindel farmatseut,kes toimetab vajaliku ravimid kohale ja edasi juba tegeleb rohtudega vanemhooldaja,kes on saanud vastava koolituse.
brand new  tuba
Kuna ilm oli eile ilus,siis otsustasime Üllega minna korraks ka linna peale ja valisime sihtkohaks Tower Bridge kandi.London muudkui ehitab ja ehitab tundub mulle.Kuna meie liigume Üllega hästi palju jala,siis läksime mööda Thamesi kallast Toweri juurde.Vahepeal oli küll selline tunne,et enam ei jaksa,aga õnneks on seal palju pinke,kus vahepeal saab jalga puhata.Väike eine Kreeka restoranis ja edasi.Mind nii panevad imestama need pubid siin,eemalt juba kuuled,et kuskil sumiseb midagi ja siis näed punti mehi,kes oma õlleklaasidega pubide uste taga.Sisse küll ei astunud pubidesse,aga äkki need on siis nii täis lihtsalt?Jalutasime üle järgmise silla ,ma ei teagi kas öelda linna sissepoole ,no igatahes liikusime edasi muudkui.Teepeale jäi Inglise tee pood,kuhu me sisse astusime .Üks asi mis mulle Londoni puhul meeldib,on need majad.Nii ilusad,pea on kuklas kogu-aeg.Võrratult ilus hoone oli Kuniglik Justiitsministeeriumi hoone,üldse see kesklinna osa seestpoolt.
Muide eile oli meie kilometraaž 13 km.Mul on selline tunne,et ma käin terve aasta normi siin kuuga ära!

kolmapäev, 13. aprill 2016

13.aprill
Tänane koht,mis meile oli kokku lepitud,asus Londonist väljas.Kõvasti eeltööd kaardiga ja kodust välja.Õnneks seekord kirjutasin üles kõik bussipeatuste nimed koos tähtedega(siin on bussipeatustel lisaks nimele ka tähed) ja saime kohe alguses õige bussi peale.Vahepeal tuli ringi istuda nii et bussiõitu tuli kokku 2 tundi.Maha pidime minema rongijaama juures,et siis ringi istuda.Issand ja kuidas me piletit ostame???Rongijaamas käisime sisse ja välja,väravad ees,kassad tühjad ja no jumal küll,kell muudkui läheb.Võtsime ühel naisel jopesabast kinni ja palusime abi.Saime tema abiga ostetud edasi-tagasi piletid ja kuna see naisterahvas läks ise sama platvormi pealt küll teisele rongile,siis ta näitas ära,mida täpselt tabloo pealt vaadata ja manitses,et me vale rongi peale ei läheks.Rongid käivad väga täpselt , tunnike sõitu  ning jõudsime kohta nagu Westcliff-on Sea.See linnake meenutas Inglise filmidest neid väikseid linnu,kus tänavad jooksevad alla mere äärde ja kajakad karjudes peade kohal hõljuvad.Pisikesed poed ja hästi sõbralikud inimesed.Väheke instruktaaži ja üsna kiirelt jõudsime kohale.Kuna ma kirjutasin meie kontaktile,et me ilmselt hilineme,siis seda lahedam oli  kui kohale jõudsime omaniku rõõmus hüüatus meid uksel vastu võttes -ma ootasin teid,kus te olite nii kaua?
Koht kuhu me siis läksime oli Palmerston Residential Care Home Westcliffis.Koht ise on selline väike,elanikke on 26 majas.Koha omanik on türklane, hariduselt loomaarst,kes tuli 12 aastat tagasi magistritööd tegema Inglismaale,aga hakkas hoopis tegelema sellise alaga.Tal on 3 sellist kohta,kõik on väikesed.Tema arusaam sellistest kohtadest ongi see,et inimesi ei tohiks palju olla,sest siis ei teki hooldajatel sellist kontakti elanikega(nemad ütlesid elanikud,mitte patsiendid).Hubane ,väike koht,jällegi oma köögiga ja pesumajaga.Õues oli puur jänesega,kes oli lemmiklooma eest ,must kõuts jalutas ka ringi,väike aianurk.Välisuks oli lukus,sest selles hooldekodus olid Alzeimeri haiged ja dementsed.Päevasel ajal on töötajaid majas 8,nende hulka loeti siis ka mänedžer ja kokk.Hooldajaid oli 4 ,öösel jäi 2 hooldajat pluss kella kuue ajal õhtul tuli veel üks abiline.Kuna elanikud on kolmel korrusel,siis oli trepi küljes elektriline tool,mis vajadusel sõidutas  elaniku üles või alla.Muidugi oli ka lift.Hästi-hästi huvitav oli rohujagamise süsteem.Programm,kus siis on elanike pildid,klikid pildi peale,tuleb alla väike tabel,millised rohud on vaja võtta hommikul,lõunal,õhtul.Kui on rohud antud,paned linnukese.Täiesti ulmeline oli see paberimajandus,mida kõike on vaja täita ja kirja panna.Iga elaniku kohta on kaust ja pean siis silmas PAKSU kausta,kus on kirjas kõik info,iga liigutuse kohta on paber.Kontaktandmed,terviseandmed,eelistused,mitte eelistused,hobid,usk,kas elustada või mitte ,iga päevased tegevused ,hästi armas oli mina vormis infoleht,kus oli kirjas kõik info nt-minu nimi on see,olen 90 aastane,mul on alzeimer,haigestusin sellel aastal,mulle meeldib kuulata muusikat kõvasti jne.
Armas oli minu arust see näide ka kui neile tuli elanik,kes oma tavaelus ärkas väga vara ja oli harjunud jooma kell 4 hommikul sooja piima,siis seda jätkas ta ka hooldekodus,sest milleks kiusata teda,kui võib ju samamoodi jätkata.
Mis mulle veel meeldis,oli matt mis käis voodi ette(see oli ühendatud maja turvasüsteemi) ja enamasti olid need matid siis nende elanike voodite ees,kellel olid tasakaaluhäired.Kui inimene astub voodist välja,paneb jalad matile,läheb hooldajale signaal,ahhaa Ben on voodist väljas,lähen kontrollin.Kui juhtub,et on juba kukkunud,siis seinal asuval tablool vajutad teist nuppu,annad märku,et sul on abi vaja ja abi tuleb.Mis mulle veel meelde jäi,et kui meie haiglates on tõstuki rihmad niiöelda ühised kõigi,siis selles majas oli igaühel oma,mis oli täpselt tema järgi reguleeritud.Lubati meil ka vaadata ,kuidas viidi läbi isikliku hügieeni toimingut.Igast tegevusest andis hooldaja teada,mitte ei kukkunud rabistama ja riideid seljast kiskuma.Isegi mitte ei andnud märku,vaid küsis luba,kas ta võib teha seda ja seda.Hästi palju huvitavaid tegevusi oli igapäevaselt-raamatute ette lugemine,ringis tantsimine,laulude kuulamine ja ära arvamine,seemnete maha panemine,Valentini päeva tähistamine,loomulikult sünnipäevade tähistamised,pühad,puzzlede kokku panemine ,maniküür,juuksur,lauamängud jne.
Hästi pikk ja huvitav päev oli.

teisipäev, 12. aprill 2016

Eilne päev jäi kirjutamisega vahele,aga väike ülevaade ikka.Ozgur andis meile päeva nö sisse elamiseks ja meie ikka kasutasime selle korralikult ära.Alustuseks otsisime üles meie lähima metroojaama,kuna meil oli vaja Oyster kaardile raha laadida.Metroojaama leidsime ja aparaadid ka,aga edasi...?Jõllitasime Üllega neid aparaate,piilusime üle teiste õlgade ja lõpuks ikka küsisime metroomehe käest abi.See tegi siuh-säuh,seletas kiiresti midagi juurde ja korras.Hakka aga metrooga sõitma!Kuhu siis?No vaatame.Sõitsime ikka päris pikalt kuni otsustasime,et peaks nüüd ikka üsna kesklinna lähedal olema,võib maha minna küll.Ohtralt kõndimist,istusime veidi ka tänava kohvikus ja vaatasime inimesi.Kuulge naised,ma pean ütlema,et meie Eesti inimesed ja eriti naised,issand kui ilusad te olete.London on pilgeni täis ikka igasuguseid veidraid tegelasi ja niimoodi riides naisi nagu meie tänavatel,siin ma ei ole veel näinud.
Issand ja see meie korteri dušš.Tüdrukud hoiatasid,et võib tulla kas väga kuum või külm.Mis te arvate,mis mul oli?Alguses kuum ja siis külm.Lõpuks jälle kuum,mis oli ikka nii kuum,et pidi ikka kiiresti tegema,kui tahtsid terve nahaga duši alt välja saada.
Teisipäevaks oli kokku lepitud aeg sellisesse kohta nagu The Highgate Nursing Home.Kaardi pealt vaatasime,et meie kodule väga lähedal,järelikult võib jala minna!Enne väike eeltöö ka ikka,et mis tänavalt kuhu vaja keerata jne.Tegelikult keerasime kohe algul valele poole ja tekkis tunne,et midagi on valesti.Tiirutasime ja vaatasime kella,veel jõuab õigeks ajaks.Igaks juhuks jällegi küsime.Inimesed on siin ikkagi valdavalt abivalmis ja sõbralikud,seda peab küll mainima.Väike seletus käes,liikusime jälle edasi.No ei jõua kohale,tee mis sa tahad.Ja teate kui me lõpuks kohale jõudsime,selgus ,et me käisime 2 km asemel 6km!Hooldekodu ise oli hästi armas,vaikses kõrvaltänavas.Sellist tunnet,et oled keset Londonit küll ei tekkinud.Elanikke on selles hooldekodus 52,alates vanusest 18 ja majal 4 korrust .Kõigil on oma tuba ,rõduga,kus on mõnus istuda ning ka kõik,mis vaja tehakse oma majas.Oma köök ja pesumaja. Minu jaoks  positiivne üllatus oli,kui söögisaalis nägin kaetud laudu nagu restoranis,hästi armas oli ja veinipudelid olid need,mis mid üllatasid..Selle peale öeldi,et miks mitte.Elu viimases lõpus peaks ikka niipalju naudingut olema kui vähegi võimalik.Muidugi terve maja põrandad olid vaipkatte all ,nii et mingit kontsaklõbinat kuulda ei ole.Piirkond on kallis ,siis selles mõttes,et sealne koht hooldekoduson kallis.Näide kallidusest-1 nädal 1700 naela!Kohad on nii riiklikult rahastatud kui ka inimese enda maksta ja ootejärjekordi kui selliseid ka ei ole.Rääkisime ,kuidas meil hooldajad töötavad,saime näiteid tuua siis Diakooniahaiglast(kui mitu patsienti,kui mitu hooldajat päeval ja öösel).Mänedžer oli hämmingus  ja  ütles,et tema töötajad saaksid infarkti,kui nemad peaksid niimoodi töötama(koormusega siis).
Kuna meie praktika on veidi komplitseeritud ja me ei tohi ise midagi teha,siis meil siiski õnnestus leppida kokku mänedžeriga,et me helistame talle ja lepime päevad kokku ja saame ikka minna sinna veel vaatama erinevaid tegevusi.
Kokku täna käisime Üllega jala 12km,aa ja proovisime kohe ära ka fish and chipsi.Hmm,,,
Panen mõned pildid ka,aga kuna me ei tohi ühtegi pilti niimoodi teha,et hooldekodu elanikud pildil on,siis mõned teised pildid.
The Highgate Nursing Home


Eriliselt ilus tõstuk