Eilne päev jäi kirjutamisega vahele,aga väike ülevaade ikka.Ozgur andis meile päeva nö sisse elamiseks ja meie ikka kasutasime selle korralikult ära.Alustuseks otsisime üles meie lähima metroojaama,kuna meil oli vaja Oyster kaardile raha laadida.Metroojaama leidsime ja aparaadid ka,aga edasi...?Jõllitasime Üllega neid aparaate,piilusime üle teiste õlgade ja lõpuks ikka küsisime metroomehe käest abi.See tegi siuh-säuh,seletas kiiresti midagi juurde ja korras.Hakka aga metrooga sõitma!Kuhu siis?No vaatame.Sõitsime ikka päris pikalt kuni otsustasime,et peaks nüüd ikka üsna kesklinna lähedal olema,võib maha minna küll.Ohtralt kõndimist,istusime veidi ka tänava kohvikus ja vaatasime inimesi.Kuulge naised,ma pean ütlema,et meie Eesti inimesed ja eriti naised,issand kui ilusad te olete.London on pilgeni täis ikka igasuguseid veidraid tegelasi ja niimoodi riides naisi nagu meie tänavatel,siin ma ei ole veel näinud.
Issand ja see meie korteri dušš.Tüdrukud hoiatasid,et võib tulla kas väga kuum või külm.Mis te arvate,mis mul oli?Alguses kuum ja siis külm.Lõpuks jälle kuum,mis oli ikka nii kuum,et pidi ikka kiiresti tegema,kui tahtsid terve nahaga duši alt välja saada.
Teisipäevaks oli kokku lepitud aeg sellisesse kohta nagu The Highgate Nursing Home.Kaardi pealt vaatasime,et meie kodule väga lähedal,järelikult võib jala minna!Enne väike eeltöö ka ikka,et mis tänavalt kuhu vaja keerata jne.Tegelikult keerasime kohe algul valele poole ja tekkis tunne,et midagi on valesti.Tiirutasime ja vaatasime kella,veel jõuab õigeks ajaks.Igaks juhuks jällegi küsime.Inimesed on siin ikkagi valdavalt abivalmis ja sõbralikud,seda peab küll mainima.Väike seletus käes,liikusime jälle edasi.No ei jõua kohale,tee mis sa tahad.Ja teate kui me lõpuks kohale jõudsime,selgus ,et me käisime 2 km asemel 6km!Hooldekodu ise oli hästi armas,vaikses kõrvaltänavas.Sellist tunnet,et oled keset Londonit küll ei tekkinud.Elanikke on selles hooldekodus 52,alates vanusest 18 ja majal 4 korrust .Kõigil on oma tuba ,rõduga,kus on mõnus istuda ning ka kõik,mis vaja tehakse oma majas.Oma köök ja pesumaja. Minu jaoks  positiivne üllatus oli,kui söögisaalis nägin kaetud laudu nagu restoranis,hästi armas oli ja veinipudelid olid need,mis mid üllatasid..Selle peale öeldi,et miks mitte.Elu viimases lõpus peaks ikka niipalju naudingut olema kui vähegi võimalik.Muidugi terve maja põrandad olid vaipkatte all ,nii et mingit kontsaklõbinat kuulda ei ole.Piirkond on kallis ,siis selles mõttes,et sealne koht hooldekoduson kallis.Näide kallidusest-1 nädal 1700 naela!Kohad on nii riiklikult rahastatud kui ka inimese enda maksta ja ootejärjekordi kui selliseid ka ei ole.Rääkisime ,kuidas meil hooldajad töötavad,saime näiteid tuua siis Diakooniahaiglast(kui mitu patsienti,kui mitu hooldajat päeval ja öösel).Mänedžer oli hämmingus  ja  ütles,et tema töötajad saaksid infarkti,kui nemad peaksid niimoodi töötama(koormusega siis).
Kuna meie praktika on veidi komplitseeritud ja me ei tohi ise midagi teha,siis meil siiski õnnestus leppida kokku mänedžeriga,et me helistame talle ja lepime päevad kokku ja saame ikka minna sinna veel vaatama erinevaid tegevusi.
Kokku täna käisime Üllega jala 12km,aa ja proovisime kohe ära ka fish and chipsi.Hmm,,,
Panen mõned pildid ka,aga kuna me ei tohi ühtegi pilti niimoodi teha,et hooldekodu elanikud pildil on,siis mõned teised pildid.

The Highgate Nursing Home

Eriliselt ilus tõstuk