Üks kõige armsamaid kohti, mida siin näinud oleme- vähemalt minu arust.Asub ta Islingtonis , mis on mõnevõrra erinev sellest kohast kus meie elame.Hästi roheline, väiksed tänavad on puhtad, isegi päike oli seal soojem, täiesti tõsiselt kohe.
Nagu tavaliselt , teeme eelnevalt alati selgeks, vähemalt üritame, meie marsruudi.See toimib alati kuni sinnamaani, kui me bussist maha astume või metroojaamast välja tuleme.Kuhu poole nüüd?Täna pani Ülle oma telefoni jälle tänava nime sisse ja nii me muudkui keerasime paremale ja vasakule ja jälle paremale ja vasakule ja nii ikka tükk aega. Vahepeal tuleb ikkagi nina telefonist tõsta ja ringi vaadata ka, sest täna oli otsitav maja meil äkki olemas. Sellest andis küll märku ainult silt veidi eemal aia peal, maja enda peal ei olnud ühtegi silti, kes teab see teab!
Väljast suur tavaline maja, seest nii armas ja hubane. Ja taaskord lõhnavaba.
Juhataja oli Fatma,kes on seal töötanud 8 aastat ja talle väga meeldib seal.Üks toredamaid juhatajaid siiani, hästi sõbralik ja kannatlik.
Rääkisime, et meie õppime hooldustöötajaks 2 aastat , nt Inglismaal ei pea seda õppima.Sa õpid tööl ja siis tööandja saadab su kursustele, nendele ilmselt mida vajalikuks peab.Kursused maksab kinni riik.
Majas on elanikke 64, kõige noorem 24 hetkel ja kõige vanem 98. Võetakse sinna alates 18 eluaastast. Loomulikult on kõik üksi toas, seda pole vist mõtet enam küsidagi, sest see on täiesti iseenesest mõistetav.
Juhataja ütles ka huvitava lause päris alguses, et kõik ,mis siin majas on , on elanike jaoks ja nendele mõeldes. Töötajad on seal majas külalised.
Ka seal oma huvitegevused, juuksur käib, korra kuus on Welcoming Party koos veini ja suupistetega.
Arst käib korra nädalas, vajadusel loomulikult tihedamini.Hooldajaid on tööl päeval 18 ja 4 õde, see on siis terve maja peale ja öösel on 4 õde ning 9 hooldajat.On täiesti olemas ka niiöelda ootejärjekord ja maksab üks koht 1000 naela nädal(miinimum).
Mõnus aianurk oli seal, mis avanes siis tahahoovi,mis omakorda oli kanali ääres.Aias teevad tööd ja istutavad kõik lilled ja puud-põõsad töötajad koos elanikega.Puuris nägin jänest,kes ilmselgelt on hea elu peal!Muide parajasti käis ka etendus elanikele, mis meenutas veidi 30-te stiili oma laulude ja tantsudega.
Nii elurõõmsat juhatajat ei ole mina veel kohanud , ausõna.Teise korruse puhketoas olid kaks prouat,kellega meie siis koos juhatajaga jutustasime ja naersime.Juhataja ütles naerdes,et tegelikult juhivad maja need kaks prouat, mille peale nemad ütlesid täiseti tõsiselt- see on sellepärast nii, et me ei taha, et sa oma töö kaotad!
Siis lubas meid oma tuba vaatama üks lahke proua,kes kindlustab oma sissepääsu nii,et lükkab suure tugitooli ukse ette.Pole ju vaja kõigil tema toas käija onju.
Milline tuba see oli! Seintel pildid ja maalid, suur telekas seina peal, haigla voodi oli ära tehtud nii, nagu oleks diivan(tähelepanelikult vaadates said aru, et see ikkagi haiglavoodi), padjad ja kate ja kõik jutud.Hästi lõbus tädi oli, näitas mulle oma vaadet aknast (vaade oli siis vastas oleva kortermaja tagahoovile ja täpsemalt ühe korteri tagahoovile) ja siis ütles niimoodi vaikselt, et ta iga päev vaatab kuidas see naine seal toimetab oma aias ja ta teeb kõik valesti, aga ma ei ütle talle seda ja hakkas niimoodi saatanlikult naerma!
Väga kihvtid olid seinte peal sellised armsad meeldetuletused .Mis mulle väga meeldis , oli juhataja ütlus- me ei tea, mis meiega homme juhtuda võib või millal me ise samas olukorras oleme.Ja me ei tohi isegi mõelda sellest, et me nendega halvasti käitume või suhtleme.Nemad on seal majas üks suur pere.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar