reede, 6. mai 2016

Natuke ka koduhooldusest.
Koduhooldus on Inglismaal nagu veidi vaeslapse kingades.Ja valitsus soosib ja pooldab ning toetab väga seda, et inimesed ikka võimalikult kaua oma kodudes elaksid ja kogukonna tegemistest osa saaksid.Koduhooldus on väga-väga kallis ja tavaliselt näeb see välja nagu tule toomine selle jaoks, kes ootab seal kodus.Enamasti veedab hooldaja ühes kohas 15-20 minutit,maksimum tund. Päevas käib hooldaja kolm korda, hommikul tuleb aitab riidesse panna, annab rohud, paneb söögi ette ja läheb. Lõuna ajal tuleb teine hooldaja, teeb ka kiirelt ,mis hädavajalik ja läheb ning õhtul tuleb kolmas, kes teeb ka hädavajalikud asjad. Kui vaja ka koristatakse,käiakse poes. Kellegil ei ole aega sinuga rääkida ja istuda seal.Linn on suur ja vahemaad on suured, aega lihtsalt ei ole.Üldiselt käivad ka piirkonna arst ja õde kodus vaatamas ja teevad vajalikud protseduurid(süstid jne).Tööle minemise osas oleme nüüd kuulnud vastakaid arvamusi, on öeldud ,et ka tööle minemine tuleb kinni maksta, mis teeb koduhoolduse ka kalliks ja on öeldud, et ei maksta. Äkki on piirkonniti erinev, kuigi seadus on üks, ei teagi.
Samuti on olemas ka selline koduhooldus, kus hooldaja elab hooldatava juures 5 päeva, nädalavahetuseks läheb koju.Aga siis tuleb jälle võõras inimene ,mis tekitab omakorda segadust.Ja muidugi kui hooldatav on dementne või alzeimeri haige, siis sellest et hooldaja viimane kord käib kell kaheksa õhtul on vähe kasu.
Koduhooldus siis makstakse kas riigi poolt kinni või maksab inimene ise,kui tal on selleks vahendeid.Üldiselt kehtib ka siin siiski see, et mida rohkem raha, seda parem teenus, nii avahoolduses kui hooldekodus.Kui ei jaksa maksta, maksab riik ,aga siis on ka teenuse tase veidi teine.
6.mai Priscilla Wake Field House

Taas kord üks pirakas maja ,kus elanikke 112,üks suuremaid, kus meie oleme käinud.Nagu juba eelnevalt olen maininud, siis enamasti on juhatajad hästi hõivatud ,nii et tuleb tänulik olla, kui leitakse aeg isiklikult ringi käija ja rääkida sinuga ja vastata küsimustele.
Siin majas samamoodi dementsed,üks korrus õendus-hooldus.Käisime ühte meest vaatamas ,kes põeb sama haigust, mis Stephen Hawking, ehk siis ALS-i (amüotroofset lateraalskleroosi) ,ainult selle vahega, et tema veel saab rääkida. Voodi kõrval oli (ma ei tea kuidas seda nimetada,kas tehnika vidin ?) ütleme tehnikavidin, mis reageeris tema pealiigutusele.See süsteem oli ühendatud telefoniga, telekaga,raadioga.Ise see vidin oli juba eakas(26 aastat kasutuses olnud,mitte siis sama haige poolt) jaka väga kallis.
Seda ei ole ilmselt enam mõtet öeldagi, et kõik on omaette tubades ja igal korrusel on terass.Oma köök ja oma pesumaja.Selles majas näiteks ei tohi elanikud suitsetada ja veiniga ka ei tea kuidas on, küll aga käivad ka siinsed elanikud väljas,kas poes või niisama jalutamas.Lemmikloomad on ainult siis lubatud, kui nad on suutelised nende eest ise hoolt kandma.
Siin oli ka uus vann( mille kõrgust saab reguleerida ja tool vannis ka liigub)

ja väga kift tool nende jaoks,kes ei suuda vannis istuda, kusjuures see tool ei ole nii ülemõistuse kallis( 300 naela).
Hooldajad teevad vahetusi 8-20 ja 20-8, aga saad ka lühemalt teha, kui soovid.Ja ühel hooldajal on 5 hooldatavat.
5.mai Appletree Court Care Home

Oli see ikka seiklus käik sinna ja tagasi.Issand ,mõtlesime,et tuleme bussiga tagasi ja sõitsime peaaegu 3 tundi!!!!!Nagu külavahe bussid, kõik nurgatagused käisid läbi...
Igatahes ,taaskord selline koht,mis oleks võinud kohe alguses olla, sest seal oleks saanud käija pikemalt ma arvan.
Enamasti on siiski kõik juhatajad olnud väga vastutulelikud ja sõbralikud,aga selle maja oma oli kohe eriti.Jällegi õppinud õde, läbinud koolituse dementsetega töötamiseks,ihu ja hingega asja juures.Väga tähtis on tema jaoks teha oma tööd südamega, samas tuli istus mu kõrvale ja niimoodi usalduslikult rääkis,et põhimõtteliselt taandub kõik ikkagi rahale, kui on valida kahe kliendi vahel-üks maksab ise ja rohkem,teisel maksab riik, kes on niiöelda madalamal tasemel, siis loomulikult võetakse see, kes rohkem maksab.Ja selleks,et paremini maksjate lähedased oma isa,ema,vanaema sinu care home valiksid, tuleb teha kõvasti tööd, ka oma isiklikust vabast ajast.
Appletrees oli üks korrus õendus-hooldus,teisel ja kolmandal enamasti dementseid.Ka jällegi väga palju pannakse rõhku aktiviseerimisele, kasvõi nt. ilusa ilmaga viiakse elanikud välja jäätist sööma.Samuti pidas sealne juhataja väga tähtsaks toitu ,toidu välimust.Seal oli ka viis niiöelda söögikorda- hommikusöök,lõunasöök, pealelõuna snäkk ,õhtusöök ja öösnäkid. Kes siis ei tahaks õhtul filmi vaadates midagi näksida?Mina näiteks tahan,isegi praadi tahan vahest, nemad ka tahavad ja miks nad ei või seda saada?Või kohvi juua õhtul ja kes üldse ütles,et eakas peab kell 9 magama jääma ja terve öö magama.ei pea, kui tahab võib üleval ka olla.Mingi järelvalve on ikka olemas, aga üldiselt ei hakata inimest murdma hooldekodu reeglite järgi.
Selle maja juhataja, samuti nagu eelmise maja juhataja rääkisid nii palju huvitavat,et jõudsin ainult mingid märksõnad teha,m illest on kahju, sest tundub, et midagi läheb ikkagi kaduma.Aktiviseerimise koha pealt- muide selleks ei pea palju raha olema, prouad värvisid heameelega värvipilte(mis muidu lastel on),need saab netist välja printida ja veel teised lihtsad asjad, vaja on leidlikkust lihtsalt.
Seal oli ka Real Madridi endine mängija(50-tel), jeerum milline mees!Valge triiksärk,lips, kampsun, viigipüksid- nii ilus vaadata.Milline tuba tal ka oli, väga korras ja askeetlik.Ühe toa voodi peal tervitas meid kass(ta oli muide oma toas!), sest proual ei olnud teda kuskile panna, seega tuli ta kaasa.Seal majas oligi 4 kassi, meie kohtusime ühega.Väga palju oli nukke,beebinukke, lihtsalt ilusaid nukke.Nad arvavad,et need on nagu nende lapsed.Tonyga kohtusime ka, kes oli jätkuvalt 21 ja armastas oma sigarillodega ja kohviga õues istuda.Muide see võre ei ole mitte inimese toas hoidmiseks,vaid et teised elanikud võõrasse tuppa ei läheks.Teatavasti meeldivad neile teiste asjad.






Muide kõikides nendes kohtades,kus me oleme  käinud, kõikide majade elanikud käivad ka linna peal- kohvikutes,poes, muuseumides, mis on vägagi tervitatav.Loomulikult oli selles majas,nagu ka kõikides teistes oma juuksurituba,oma köök,aed.Aias oli ka selline koht nagu beach koos liivaga!
4.mai 2016

Jeei, järgmine nädal koju!!!!Suurlinn on suurlinn ja lõputult siin olla ei jaksa. Tegelikult väsitab ka see õige maja üles leidmine siin, eriti kui praktiliselt keegi ei oska teed juhatada ega tea midagi sellest kohast,kus ta liigub või elab.Mulle vähemalt tundub nii.No ma ei tea.
 Spring Lane Care Home, Muswell, jällegi ilusas kohas, selline keskklassi elamispiirkond, roheline, hoolitsetud.Ümberringi poed,kohvikud,restoranid .
Suur maja, viis korrust ja elanikke ka palju-62.Juhataja hästi tore ja rõõmsameelne, muide tunneb ja teab oma elanikke, nimed on meeles ja kõik muu. Juhatajast sõltub tegelikult väga palju, see kuidas ta suhtub oma töötajatesse ja maja elanikesse ja üleüldine suhtumine.Meil on veel pikk tee sinna minna kahjuks, kindlasti on ka meil toredaid kohti, kus töötavad hingega inimesed, aga jätkuvalt olen seisukohal, et läheb veel aega.
Selle maja juhataja on ise õppinud õde ja alustas Inglismaal töötamist suures St.Thomase haiglas, seal kompleksis asub ka Florence Nightingale muuseum.Päritolult šoti-iiri, väga kift kuju.
Põhiliselt olid seal majas dementsed, kes siis ära jaotatud vastavalt raskusastmele korruste peale, kõige kõrgemal olid kõige raskemad.Aga liikuda võisid nad kõik, siis vastavalt kas järelvalvega või mitte.Kui mujal kodudes olid uste peal nimi koos pildiga, siis selles majas ei olnud.Kuna dementsed elavad minevikus ja nad ei pruugi ennast selle pildi pealt ära tunda või ei meeldi neile pilt endast vanana.Aktiviseerimist oli siin eriti tihedalt, hommikupoole ja õhtupoole ja muide-lõuna ajal ja õhtusöögi ajal pakutakse šerrit ja viskit!!!
Aktiviseerimise koha pealt oli selle maja juhataja seda usku,et parem on rohkem liikuda, mitte jääda kuskile voodisse või tooli istuma ja lamama.Õde seal majas ei ole, aga nad teevad kõik selleks,et õde oleks neil olemas,sest see loeb väga palju.
Panin tähele päris alguses, et väga palju kasutatakse suheldes selliseid sõnu nagu love,darling ,dear- kassapidaja ütleb sulle näiteks thank you dear,I'm sorry darling jne.Küsisin selle juhataja käest, et kas see on mingi Inglismaa asi ,ta hakkas naerma ja rääkis kuidas nt Šotimaal öeldi kui nad lapsed olid.Tõlkes siis kõlas see pardike ja kanake.Siis ta rääkis, kuidas tal oli kogemus ka ühe väljendiga, mida nad kasutavad ja nad ei mõtle sellega absoluutselt mitte midagi.Väljend ise kõlas nii- are you alright my lover, paneks ka ju küsima kuidas palun!!!!





see on vanni vanem mudel,uuematel saab reguleerida kõrgust

väga lahe aparaat,mõõdab kõik mis vaja!




teisipäev, 3. mai 2016

3.mai 57/59 Camden Park Road

Ausalt öelda hakkab veidi ära väsitama see hooldekodude tagaotsimine mööda Londonit. Meie tänane koht oli taas kord selline, mis oli ennast kenasti ära peitnud  pealtnäha tavalisse elumajja ,mitte ühtegi silti, majade numbrid on ka nagu on, mõnel on ja mõnel ei ole.Igal juhul üles me ta leidsime ja totaalselt teistsugune koht, kui siiani. Siin asutuses on endised narko-, alkosõltlased, kriminaalselt karistatud inimesed ja skisofreenia haiged.
Juhataja rääkis,et veel 20 aastat tagasi pandi kõik sellised teistsugused inimesed peitu, silma alt ära luku taha( see ulatub tagasi Victoria aega) ,siis aga otsustas valitsus ,et on aeg nad peidust välja tuua.Sellepärast ilmselt ongi neil nii palju seaduseid ja reegleid inimestega töötamiseks vaja, meeletustes kogustes kaustu, palju mõttetut paberimajandust ine.Lisaks on neil Inglismaal selline instants nagu CQC(Care Quality Commission) ,kes enamasti käib kontrollimas neid kohti korra aastas, aga võib ka käija rohkem ,kes ei teata ette, et nad tulevad, kes otsustab kas asutus on toimiv jne.Mulle tundub, et see võrdub nagu Maksuametiga, nad kõik pelgavad või isegi kardavad nende külastusi, sest neist sõltub ikka väga palju.
Ok,väike kõrvalekalle ei tee ju paha onju.
Tänane maja siis ainuke selles piirkonnas, kes pakub seda teenust.Kui ma nüüd järele mõtlen, siis sarnaneb see veidi toetatud elamise moodi.Nad toimetavad ise ka majas,neile õpetatakse erivaid eluks vajalikke oskusi, nad saavad raha jupikaupa.
Elanikke kokku 13, neist 10 meest ja 3 naist.Kõigil oma kaust, nagu ikka ning ka kõigi kohta on tehtud riskianalüüs.Töötajaid,kes nendega päeval ja öösel tegelevad,nimetatakse seal majas support officer, mis on palju lahedam minu arust kui hooldustöötaja.Käiakse kunstiteraapias, omandatakse eluks vajalikke oskusi,väisatakse muuseume, juurutatakse tervislikke eluviise.Loomulikult väike aianurk.
Majas on 8 töötajat, alati on majas 2 töötajat,öösiti 1(kes ei maga,!!!!).
Väga meeldis mulle jällegi rohuraamat.Arst saadab retsepti apteekrile ja tema toimetab siis vastava kohani sellise rohuraamatu, kus kirjas isiku nimi,rohulahtrid, tableti kirjeldus( mis värvi, kui suur, kas on mingi muu tähis peal),rohu nimi.Seal on terve nädala rohud, minu arust väga kihvt asi.Kas see kunagi meile ka jõuab on iseasi.
Veidi kultuuri ka.Kuna meie kõrvaltoas on gurmee ja sommeljee tüdrukud, siis käisime eile Jamie Oliveri Itaalia restoranis söömas, mis oli väga lahe kogemus.Oli küll kallim, aga seda kindlasti väärt!


pühapäev, 1. mai 2016

Jälle üks nädalavahetus möödas.

Kultuur,kultuur,kultuur...Pean ütlema, et hoolimata sellest, et viimased paar päeva on olnud enam-vähem soojad(ikka käin kasukaga veel), hakkab mind see suurlinn väsitama.Isegi kultuurist hakkab küll saama. Laupäeval tegime linna päeva, leidsin Londoni muuseumite loetelust Florence Nightingale muuseumi, seega pidime ka seal ära käima. Muuseum ise asub St.Thomase Haigla küljes, mis on omakorda väga suur asutus. Florence  muuseum oli muide väga huvitav, täitsa kohe huviga vaatasin ja lugesin.
Edasi oli vaja kõhtu täita, seega Hiinalinna ,kuhu mujale ikka sööma minna.Esimene restoran kuhu sisse astusime, oli oi kui rõve( must ja räpane) ,hinnad ka liiga kallid.Tooli pealt püsti ja paremat otsima, järgmine oli ikka palju parem-laual riidest linad, menüü lugemiseajal pakuti küpsiseid, tee tuli kiiresti lauda ja portsu võtsime kahe peale. Üksi lihtsalt ei jõua seda ära süüa ja mis kõige lahedam, pärast toodi lauda õnneküpsised! Ma olen kogu-aeg filme vaadates mõelnud, et nii tahaks ka sattuda sellisesse kohta, kus neid antakse ja mul vedas.
Jalutasime ikka jälle ringi , sammud tuleb ju ka täis käija ja siis bussiga koju.Mulle isiklikult meeldib bussiga rohkem sõita, ta on küll aeglasem kui metroo, aga palju huvitavam.Üks miinus on bussiga sõites-teismelised, need on siin Londonis ka lärmakad ja kasvatamatud jõmpsikad, kes vähemasti mind näiteks häirivad.See selleks, kuna oli volbriöö, siis otsustasime Üllega, et tagumine aeg on üle vaadata pubi, mis juhtumisi meil üle tee praktiliselt. Väga kihvt koht, rahavast muudkui tuli ja tuli,sumin oli ikka selline, millist meie pubides ei ole. Õlut soovitas tüdruk leti taga ja kurta ei ole küll nagu millegi üle.Huvitav oli see, et juuakse oma klaas või paar ja minnakse koju või kuhu iganes nad lähevad.Keegi ei joo ennast lösakile kuskile laua äärde ja pubi seinal oli mõistlik soovitus- be nice or leave! Väga õige ju!
Pühapäeval jälle kultuuri! National Portrait Museum ja Trafalgal Square ja bussisõitu!
Oh see muuseum oli ka huvitav. Kõik kuningad ja kuningannad jne. Mõni pilt oli nii hästi joonistatud, et panin nina täitsa klaasi lähedale veendumaks, et see on ikka joonistatud. Nii ilusti olid maalitud pitsid ja tikitud mustrid ja kangad.
Trafalgal Square- päike ja rahvast palju.Tegevust igasugust- kes kuulab muusikuid, kes vaatab õhus hõljuvaid tegelasi, kes niisama istub treppide peal( isegi istusime ,nurrusime päikese käes ja lihtsalt vaatasime inimesi), kes ronib kujude otsa, et pilti teha.
Soho meeldib mulle ka väga, rohkem kui hiinalinn ja Sohos jalutades näed ka igasuguseid huvitavaid tegevusi. Eile koperdasime gaybaari ukse taha, täna sattusime transvestiidide baari ukse taha.
Ülle tahtis hiinalinnast pirukaid, mina Sohost sushit, järelikult jalutuskäik. Tegelikult sushit on igal pool, aga millegipärast oli mul just Sohost seda vaja ja muide maitses ka väga hea. Metroo on meil see nädalavahetus välistatud, seega otsisime bussipeatuse ja koju. Miski on meid ära väsitanud.









reede, 29. aprill 2016

29.aprill The Highgate Nursing Home

Oleme tagasi siin üsna esimeses kohas, kuhu meid lahkelt tagasi kutsuti.Kuna saime koos nendega veeta lõuna ja osa võtta aktiviseerivatest tegevustest, siis oli tegus päev.Nagu ma vististi oma blogis mainisin,siis see oli see maja,kus lõuna kõrvale pakutakse soovijatele veini! Lauad on kaetud nagu restoranis ja prouad-härrad on ilusti riides,pärlid kaelas ja käekotid ripuvad tooli küljes.Huuled ka muide värvitud!Ja taustaks rahulik muusika.
Lõuna ajal keegi ei kiirusta,kugistades ei ole ju võimalik toitu ja veini nautida,nagu te isegi teate, seega kõik toimub omas tempos.
Peale lõunat oli tegevus aias, kes aias olla ei soovinud, võis raamatukogu nurgas aega veeta.Õnneks oli ilm ilus,ilma vihmata(jee,üks vähestest päevadest).
Meie käisime aias taimi istutamas,rõdudel on neil ka lilled, seega kõik käib ikka omal otstarbel ka.Natuke käelist ja füüsilist tegevust ja endal pärast ilus rõdul istuda.
Raamatukogu nurgas loeti raamatut ette ,kes kuulas,kes tukkus.Ja loomulikult saime inglise keelt praktiseerida, sest nendega jutustada on tore.
Kahjuks pilte ei ole, sest privaatsust hinnatakse siin väga.

28.aprill   Charlton Court Care Home

Esimest korda selle aja jooksul tunnen,et kohe täitsa meeldib see London.  Meie tänane koht on Põhja-Londonis,Barnettis ,issand kui ilus siin on.Minu arust on  see täiesti Londoni fenomen,et erinevad linnaosad on nagu erinevad väiksed linnad, mõni koledam,mõni väga kole,mõni ilusam ja mõni väga ilus.See koht on väga ilus, roheline,puhas ,hoopis teistsugune võrreldes selle kohaga ,kus meie elame ja kus käinud oleme.Hooldekodu ise on suur,elanikke 80,aga juhataja ja töötajad väga toredad,erinevalt mõnest teisest kohast!
Alguses tundub küll,et meid tahetakse ära sokutada,lõpuks seda tehaksegi,aga väga hästi.Sest me oleme nagu varjud kannul Kingsleyl ,(suur ja pikk tumedanahaline mees), kes on sellega täitsa rahul.Jällegi on kõik üksi tubades ja Kingsley arust on see ilmselge privaatsuse ,inimõiguste ja mille kõige




veel rikkumine,kui peaks kellegagi tuba jagama.
Korrus on selline, kus on dementsed inimesed ja huvitav on siin veel see,et neist 23-st neljal on hooldaja kogu-aeg juures ehk siis one-by-one.Ja ongi reaalselt kogu-aeg elanikuga koos,jalutab,mängib,söödab,hoiab kätt mida iganes vaja teha on,seda teeb.
Hooldajaid on päeval tööl 5 pluss 1 õde ja siia tulevad juurde veel need 4 ,kes on one-by-one.Öösel hooldajaid 3 pluss õde.Põhiasjad on samad nagu meil-hommikune ettevalmistus päevaks,hommikusöök,peale hommikusööki mõni tahab tukastada, lõuna, jällegi võid tukastada,aktiviseerivad tegevused, õhtusöök ja ööunele.
Elanike uste peal on sildid, mis paluvad koputada enne kui sisened .Kui teed mingit toimingut,siis pannakse silt ,mis keelab kõrvalistel isikutel siseneda.Voodites on kõigil lamatisi ennetavad madratsid, toas on voodi,riidekapp,öökapp, telekakapp,tugitool,loomulikult ka oma wc-ga duširuum.Hooldajad teevad kahekesi toiminguid,keegi üksi kuskil ei rabele.Ja ratastool on ka igaühel oma, mis on sätitud ja paika pandud just selle inimese jaoks, keegi teine seda ei kasuta.Riided mis on päeval seljas olnud,lähevad pessu, järgmine päev jälle uued riided selga.
Ühe proua kapi ukse peal oli kiri tema abikaasalt hooldajatele,kus on väike märkus, mida mitte teha.Allkiri kõige paremate soovidega ....abikaasa.On ju armas ja nad arvestavad sellega.
Muide omaksed,kes tulevad oma lähedasi vaatama ja nähes võõraid, küsivad kohe-kes need on ja miks nad siin on.
Siin oli ka meie esimene ametlik tea time, sest Kingsley küsis, kuidas saab nii olla, et te ikka veel ei taha teed või kohvi? Meie olime viisakad ja tahtsime ja toodigi meile piimaga teed ja küpsiseid.Kuna kõigil oli tee aeg,siis jõimegi kõik koos saalis teed ja sõime kooki ja küpsiseid.
Hooldajad on hästi kannatlikud, mõnda loopis elanik järjepidevalt sussi ja sokkidega, teist lihtsalt sülitas ja sakutas, ainult naeratus, sokk tagasi jalga, tatt pühitakse ära ja päev läheb edasi!
Vestlesin ühe prouaga,kes oli oma sõbral külas ja sain kiita oma inglise keele eest!
Hästi armas koht.

kolmapäev, 27. aprill 2016

26.aprill Alexandra Park Home

Väga ilus kant jällegi ,juba sõites sinna oli bussi aknast kummaline vaadata alla Londoni peale ja samas me olime ju Londonis.Roheline, pargid, ilusad majad, üldsegi mitte suurlinlik.
Maja ise on ka ilus, väike ja hubane.Elanikke ainult 15,majas 9 üksikut tuba ja 3 kahekohalist.Huvitav oli see,et elanikud võivad kaasa võtta oma mööbli kui soovivad ja ka lemmikloomad on lubatud!Mis on tegelikult nii armas, sest see pakub ka ju tegevust ja on omamoodi teraapia eest.
Enamasti on seal elanikud alates 65 eluaastast  ja siis kuulmis-nägemis häiretega,kõnehäiretega, skisofreeniahaiged,epileptikud.
On raamatukogu nurk, kus peetakse ettelugemisõhtuid, muusikateraapia,loomulikult tähistatakse sünnipäevasid.Meeleoluõhtud tee ja küpsistega.

27.aprill  ST.John's Wood Care Home

Nagu ma kuskil eelpool mainisin, siis tänu sellele praktikale on meil võimalik käia Londoni sellistes linnaosades, kuhu turistid eriti ei satu.Tänsesse kohta sõitsime bussi ja maapealse metrooga( ma arvan,et see on maapealne metroo, sest metrookaardi peal on ta olemas ja kasutada saime Oyster kaarti).London on selles mõttes ikkagi veider, et sõidad kuskile metroo või rongiga, vaatad ringi ja oled täiesti veendunud,et oled sattunud kuskile äärelinna.Pärast tsekid uuesti kaarti ja selgub,et üldsegi mitte, täiesti niiöelda kesklinna lähedal.
Väga suur maja ,elanikke 100 ,mis muide andis ka tunda juhataja olekust.Üks igavesti edevalt riietunud meesterahvas, aga väga jäiselt viiskas.Ilmselgelt olime täiesti tüütud putukad tema jaoks, kes oleks nüüd vaja kellgi juurde ära sokutada.Kui siiamaani on kõik olnud väga sõbralikud ja altid rääkima kõigest, mis meid huvitas, siis härra San kindlasti nende hulka ei kuulu.
Nagu ma mainisin, siis maja on hästi suur, 5 korrusel on inimesed, igal korrusel on 5 hooldajat  ja üks õde, öösel on 2 hooldajat ja üks õde.
Väga palju erinevaid tegevusi on elanikele ja pidevalt mõeldakse uusi välja.Selle jaoks on igal korrusel eraldi inimene( mida ma panin tähele,et "aktiviseerija" tegi jalamassaaži ja määris kreemi ilma kinnasteta).Jällegi lemmikloomad, päris mitmest toast kostus papagoilaulu, küll jäi mul küsimatasee,kes neid puure puhastab?Ilmselt korruse koristaja, kes ei puhkavat kunagi.
Igal korrusel on oma söögisaal ja väike kööginurk,kus tehakse ettevalmistusi ja teed elanikele.Samuti on oma pesumaja.Ja muide siin majas on ka spetsiifiline lõhn  ja veidi kodune tunne oli,kui kellad helisesid( siis tubadest) ja keegi ei reageerinud.









25.aprill    80 Meridian Walk Care Home

Hästi huvitav koht, juba selle leidmisega oli raskusi.Kohalikel ei olnud eriti aimu ei sellest tänavast ega ka sellest kohast endast, kuni lõpuks leidsime ühe proua, kes toimetas oma ukse ees ja tema tõi toast väga peene kaartide raamatu ja leidsime selle tänava sealt pealt üles.Juhend käes, hakkasime otsima. Leidsime maja, aga ei ühtegi silti`?Juhataja tuli ukse peale ja küsis enne kui meie jõudsime midagi öelda,  kas Ülle ja Tiina? Jees, oleme .Selle peale, et majal ei ole silti ja nii raske oli leida ,ütles ta, et te olete targad naised, leidsite üles!Ja veel sildi kohta-see on nende inimeste kodu ja kodule me pane silti.
Koht ise on hästi väike, elanikke ainult 6 ja  kõik liitpuudega.Hooldajaid päeval 3 ja öösel 2(üks magab ja on olemas,juhuks kui abi on vaja).Igal elanikul on 2 võtmeisikut ,kes siis ajab tema asju ja tegeleb tema muude asjaajamistega.Jällegi igalühel on hooldusplaan,terviseplaan ja igaühe kohta koostatakse riskianalüüs.See  on vajalik nt siis kui nad lähevad ujuma-kas oskab ujuda,kas vajab abi jne.
Hästi huvitav oli see kuidas nad oma töötajaid koolitasid.Tegevustest olid tehtud videod,kuidas nt suhelda pimeda,kurdi ja tumma naisega.Või kui paks peab täpselt olema toit neelamisraskusega inimesel. Või kuidas nt niiöelda võõrutada kedagi mingit sundtegevusest ilma,et selleks kasutada mingeid veidi vägivaldseid võtteid( uste lukustamine, kinni sidumine).Juhataja ütles,et vahest võib mõni asi võtta aega nt 5 aastat,aga see on väärt seda.Hästi palju erinevaid tegevusi nii majas kui majast väljas.Väike buss sõidab maja ette ja minnakse näiteks kes juuksurisalongi kes raamatupoodi.Ja muidugi lastakse võimalikult palju ise teha, kasvõi koogitegemisel lusikat veidi liigutada kui muud ei jaksa või ei saa,aga ikkagi andmaks seda tunnet, et nad on osalised nendes tegevustes.Loomulikult pildistatakse ja filmitakse kõik üles.
Nende niiöelda õppevideote kohta ütles juhataja, et kui tuleb uus töötaja ja ma annan talle 6 kausta ,siis ei jää talle ilmselt midagi eriti meelde.Aga kui ta vaatab videot, siis ta oskab seostada inimest tegevusega.
Kahjuks seal ühtegi pilti teha ei saanud ,aga seinal oli üks hea mõte ,mis meelde jäi

There is always a way...
No nii, ohtralt päevi vahele jäänud kirjutamisel, eks püüan selle tasa teha. Vahepeal oli nädalavahetus, ilmaga eriti siin kiita ei saa, sama õudne kui Eestimaal,külm ,tuul, vihm.Täiesti okei oleks olnud talvejopega tulla ja kindad ka kaasa võtta. Kuna mina tark naine olin kindel, et siin on soojem kui meil kodus, siis eriti sooje riideid kaasas ei olnud ja poes saab ikka rõhk pandud kampsikutele. Minu tagi lukk otsustas ka lõplikult üles öelda ja kuna me oma käikudel satume sellistesse kohtadesse, kuhu turist ei satu ja kus on palju kaltsukaid, siis leidsin ühest pisikesest kaltsukast omale kasuka moodi asja ja nüüd käin siis sellega, soojem igatahes.
Oleme oma portugali poistega ka harjunud, nad on ilusti enda järelt koristama hakanud ja selline mõnus kommuuni tunne on tekkinud. Nad küll ei saa väga hästi inglise keelega hakkama, aga no siis on käed-jalad nagu ikka.Duši jagamisega tekib meil aeg-ajalt veidi probleeme, nemad armastavad seal pikalt olla, kuulata muusikat ja mida iganes seal teha, meie naisterahvad ei kannata ju oodata niimoodi.Ülle käis eile väga proualikult koputamas duširuumi uksele ja palus viisakalt horry up. Meie käisime jooksmas õhtul ja üsna loogiline, et ei tahaks väga kaua järjekorras olla.Täitsa hämmastav on see ka, et poisid teevad iga õhtu omale korraliku sooja toidu, enamasti ikka midagi lihaga ja muide- lõhnad on head.Äkki peaks paluma kõigile teha midagi head?Söögitegemine käib lärmakalt, enamasti kaks poissi korraga on köögis ja siis nad vaidlevad ja arutavad ja seda kõike nii,et terve korrus kajab.
Kuna kaks Haapsalu kooli õpilast tulevad kohe peale meid siia korterisse elama, siis tegin väikse pesupäeva ja pesin ära vabad tekid-padjad ja voodipesu. Mina küll ei taha magada kellegi täishigistatud teki ja padjaga ja ma ei taha ka,et minu lapsed kuskil peaksid niimoodi magama. Seega tundus loogiline, et nemad ka ei taha ja tuleb asjad ära pesta.
Metroost ja bussidest tahtsin ka kirjutada.Mulle meeldib nendega sõita, metroos näeb nii huvitavaid inimesi, kõik on nii omas mullis ja täiesti ükskõik on teistest. Nt täiesti okei on täis metroos kraamida kotist välja oma kosmeetika ja hakata ennast värvima või nt ükspäev üks lühinägelik preili otsustas ,et väga normaalne on hakata oma küünealuseid puhastama-ta tõstis oma näpud praktiliselt nina juurde,silmad tõmbusid kergelt kõõrdi ja muudkui nokkis ,no oli naljaks vaatepilt ausalt!Ja kuidas nad telefoniga räägivad, niiiiiiiiii kõvasti oma isiklikest asjadest.
Ja ma ei tea,kas ma olen kirjutanud juba sellest, kuidas nad ise riides käivad?????Väljas on jääkülm tuul, aga tited on vankris palja peaga,paljaste säärtega.Natukene päikest väljas ,siis käivad juba toppidega,
Aga laupäeval mina ei käinud kuskil ja nüüd ma isegi ei mäleta, mida ma tegin? Ilmselt mingeid koduseid asju,sest vihma sadas ja mingit isu ei olnud kuskile minna.Aga pühapäeval käisime kuulsal Camdeni turul, mida kiidetakse.Kuna oli pühapäev ,oli rahvast kohutavalt palju ja jälle oli  külm ilm, siis me väga kaua ei tuuritanud seal.Mul jäi kummitama ühe kunstniku töö, nii et ilmselt läheme ikka korra tagasi veel!Külma ilmaga on mõistlik käia muuseumides, nii meiegi.Madam Tussau ja Briti Loodusmuuseum.Loodusmuuseum oli veidike igav, maja väljast see-eest väga ilus.Aga Madam Tussau oli juba parem, kuigi peab ütlema,et päris-päris sarnaseid tegelasi oli ikkagi vähe ,vähemalt minu silma jaoks, aga eks ma olen pirtsakas ka, vanus juba selline nõudlik!







laupäev, 23. aprill 2016

Barchester Cheverton Lodge Care Home

Järjest raskem on kirjutada seda blogi, sest kohad ju veidi korduvad.Seegateen sellest kohast lühidalt ja järgmisest pikemalt, sest mulle meeldis  lihtsalt see koht rohkem!
Barchesteri Care Home oli nagu nad kõik on hästi mõnusas kandis, rohelus, vaikne üldse ei ütleks ,et London. Samas kõik vajalik väga lähedal. Töötajad hästi sõbralikud, südameasjaks elanike heaolu ja rõõmus vananemine.Loomulikult kõik omaette tubades  ja tubades omakorda telekas,telefon,oma wc-dušš.Ja võrratu -võrratu aed.Ma ei saa aru,kuidas neil siin nii roheline juba on, sest tegelikult on külm, tuul on jäine ja vihma pidevalt sajab, aga meie tagahoovis vastasmaja aias õitseb roosipuu.
Tegelikult on meil much much tähtsamast asjast rääkida!Neljapäeval saabus Londonisse meie praktika juhendaja Jana oma perega ja otse loomulikult ei jätnud me võimalust kasutamata ja saime kokku.Kohtumispaigaks oli London Eye ehk siis ühtlasi käisime ka seal peal ära!Jana tõi meile eesti kommi ja lobisesime kohe tükk aega kuni lõpuks oli nii külmaks läinud, et liikusime koju.Aga lihtsalt nii lahe oli näha ja nüüd läks koduigatsus veel suuremaks.
Reedel 22.aprill ehk Lenini sünnipäeval käisime väga lahedas kohas, mis oli küll kaugel-kahe metrooga ja ühega neist üle 22 peatuse sõita ehk jällegi neljandasse tsooni ,aga oli seda väärt see sõit.

Trinity Community Centre
Selle koha visiooniks on parandada kohalike inimeste elutingimusi läbi hariduse,vaba aja sisustamise, õpetades oskusi iseseisvaks eluks ja võttes kontrolli oma elu üle.

Asukoht on selline,kus elabki enamasti selline rahvas, kes on Inglismaale sisse rännanud ,tänavatel liigub väga kirev seltskond ja keeli kuuleb ka igasuguseid.Muide ,vene keelt olen selle aja jooksul kuulnud ühe korra ja ma ei ole ka päris kindel ,sest kuulsin ainult juppi lausest.
Aga see keskus ongi selline koht, kus aidatakse integreeruda immigrantidel ühiskonda, tehakse erinevaid töötubasid ja koolitusi.Õpetatakse süsteemi, isegi raha lugema(teadupärast on see müntide ja pennide ja ma ei tea misasjade süsteem täitsa segane ), toimub igasuguseid erinevaid üritusi. käiakse koos pühade ajal ,püütakse inimestes arendada empaatiavõimet ,sest koos peavad elama nii paljud erinevad rahvused,kellel on kõigil oma usk.
Hoone on vana Šoti Presbüteri Kiriku hoone ja keskus tegutseb seal juba 44 aastat.Juhata on pärit ise Lõuna -Indiast ja on töötanud keskuses 22 aastat.Tema suhtumine kogu sellesse tegevusse ja usk sellesse ,mida nad teevad oli hästi kirglik, ma isegi ei oska seda emotsiooni sõnadesse panna ,kui ta rääkis kõigest sellest ,mida nad teevad.Ma ei saa isegi öelda,kas tal silmad särasid sellest rääkides,sest pruunid silmad säravad kogu-aeg minu arust.Aga see,kuidas ta tõi võrdluse erinevate lillede kõrvuti kasvamise ja erinevate rahvuste koos elamise kohta...Ta uskus siiralt sellesse, et külvates head ja suhtudes erinevatesse inimestesse inimlikult muutub ühiskond paremaks, inimestel on vähem stressi jne.Tema oli ehtne hea tahte saadik.
See on ka koht, kuhu lapsed peale kooli tulevad, selle asemel ,et minna koju kus nad oleks üksi ja ilmselgelt ei teeks midagi kasulikku.Väga vanad naised käivad siin kokku saamas, kuulavad muusikat ja mitte lihtsat muusikat vaid grammafonilt muusikat, joovad teed ,söövad küpsiseid ja tantsivad.
Kõrval majas töötab ka lastehoid, mida me ka vaatamas käisime.Nii armsad väiksed rosinasilmad olid seal kõik ja kõige väiksem oli 6 kuune.Kasvatajad saavad oma töö eest palka ja tegevused täpselt samasugused lastel kui meiegi lasteaedades. Ainult lapsed magasid maas madratsite peal ja kui ma mõtlesin, et see 6  kuune ka magab seal maas madratsi peal, no teate, olgem õnnelikud oma õnneliku elu üle ja selle üle,et meil kõik hästi on.Muide panin tähele seda, et kasvatajad viskasid ise ka pikali siis ilmselt nende kõige pisemate juurde.