Esimest korda selle aja jooksul tunnen,et kohe täitsa meeldib see London. Meie tänane koht on Põhja-Londonis,Barnettis ,issand kui ilus siin on.Minu arust on see täiesti Londoni fenomen,et erinevad linnaosad on nagu erinevad väiksed linnad, mõni koledam,mõni väga kole,mõni ilusam ja mõni väga ilus.See koht on väga ilus, roheline,puhas ,hoopis teistsugune võrreldes selle kohaga ,kus meie elame ja kus käinud oleme.Hooldekodu ise on suur,elanikke 80,aga juhataja ja töötajad väga toredad,erinevalt mõnest teisest kohast!
Alguses tundub küll,et meid tahetakse ära sokutada,lõpuks seda tehaksegi,aga väga hästi.Sest me oleme nagu varjud kannul Kingsleyl ,(suur ja pikk tumedanahaline mees), kes on sellega täitsa rahul.Jällegi on kõik üksi tubades ja Kingsley arust on see ilmselge privaatsuse ,inimõiguste ja mille kõige
veel rikkumine,kui peaks kellegagi tuba jagama.
Korrus on selline, kus on dementsed inimesed ja huvitav on siin veel see,et neist 23-st neljal on hooldaja kogu-aeg juures ehk siis one-by-one.Ja ongi reaalselt kogu-aeg elanikuga koos,jalutab,mängib,söödab,hoiab kätt mida iganes vaja teha on,seda teeb.
Hooldajaid on päeval tööl 5 pluss 1 õde ja siia tulevad juurde veel need 4 ,kes on one-by-one.Öösel hooldajaid 3 pluss õde.Põhiasjad on samad nagu meil-hommikune ettevalmistus päevaks,hommikusöök,peale hommikusööki mõni tahab tukastada, lõuna, jällegi võid tukastada,aktiviseerivad tegevused, õhtusöök ja ööunele.
Elanike uste peal on sildid, mis paluvad koputada enne kui sisened .Kui teed mingit toimingut,siis pannakse silt ,mis keelab kõrvalistel isikutel siseneda.Voodites on kõigil lamatisi ennetavad madratsid, toas on voodi,riidekapp,öökapp, telekakapp,tugitool,loomulikult ka oma wc-ga duširuum.Hooldajad teevad kahekesi toiminguid,keegi üksi kuskil ei rabele.Ja ratastool on ka igaühel oma, mis on sätitud ja paika pandud just selle inimese jaoks, keegi teine seda ei kasuta.Riided mis on päeval seljas olnud,lähevad pessu, järgmine päev jälle uued riided selga.
Ühe proua kapi ukse peal oli kiri tema abikaasalt hooldajatele,kus on väike märkus, mida mitte teha.Allkiri kõige paremate soovidega ....abikaasa.On ju armas ja nad arvestavad sellega.
Muide omaksed,kes tulevad oma lähedasi vaatama ja nähes võõraid, küsivad kohe-kes need on ja miks nad siin on.
Siin oli ka meie esimene ametlik tea time, sest Kingsley küsis, kuidas saab nii olla, et te ikka veel ei taha teed või kohvi? Meie olime viisakad ja tahtsime ja toodigi meile piimaga teed ja küpsiseid.Kuna kõigil oli tee aeg,siis jõimegi kõik koos saalis teed ja sõime kooki ja küpsiseid.
Hooldajad on hästi kannatlikud, mõnda loopis elanik järjepidevalt sussi ja sokkidega, teist lihtsalt sülitas ja sakutas, ainult naeratus, sokk tagasi jalga, tatt pühitakse ära ja päev läheb edasi!
Vestlesin ühe prouaga,kes oli oma sõbral külas ja sain kiita oma inglise keele eest!
Hästi armas koht.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar