20.aprill
The Kensington Nursing Home

Ja asub see  kus-Nothing Hillis. Teate ju küll, peaosas Julia Roberts ja Hugh Grant , film väikesest raamatupoest, mis asub Nothing Hillis. Hästi ilus kant, palju rohelust ja palju tillukesi poekesi  ja ilusad majad.
Nii naljaks ongi Londoni puhul see, et kõik need hooldekodud asuvad sellistes kohtades, et kui ei teaks, et see on London, siis vabalt võiks see olla mingi väike linnake.Vaiksed, rahulikud kohad.
Ja selles majas läheb huvitavaks- juhataja võtab meid vastu ja kiirelt sokutab kaelast ära ka, Ülle viidi teisele korrusele ja mind jäeti esimesele korrusele.
Tubades ollakse
 loomulikult üksi ja igal toal ka oma wc koos dušiga.
 Sain omale kaaslaseks ühe itaallannast tudengi,kes ka nagu praktikal ja ühe vanima olija.Kõigepealt sain näha kuidas käib voodi korrastamine inglise moodi! ja siis juba järgmisesse tuppa memme pesema,riidesse panema , sest lõunasöögi ajaks sätitakse kõik korda ja kõik söövad toast väljas.

Minu korrusel on dementsed, kellest kaks liiguvad ise, teisi on vaja liigutada.Tõstmiseks nägin mina tõstukit, veidi uuem mudel, sest rihmade kinnitused olid teistsugused.Mida ma tähele panin, oli see, et mähkme sisse raputati ikka kohe mõnuga beebipuudrit ja vähemalt mulle tundus,et mähe on liiga suur ka.
See selleks, järgmise kliendi juurde mind kaasa ei võetud,sest ta muutub agressiivseks veidi, kui liiga palju inimesi siblib ta ümber.Seega jäin puhkeruumi ootama ja samal ajal sain rääkida kahe hooldajaga.Päevaplaan oli minu arust enam-vähem samasugune kui Diakooniahaiglas ehk siis kell 8 on hommikusöök, 8.30 pesu(see on küll eestis vastupidine,enne on pesu ja siis hommikusöök), riidesse panek ja tuuakse toast välja saali.Kell 12.30 on lõuna ,peale lõunat mõni tahab tukkuda, siis viiakse tuppa .Kell kolm on pärastlõuna tee! ja kell kuus on õhtusöök.
Selles majas tuli toit väljast.Haa ja selles majas nägin ära selle, et kuum ja külm vesi tulevad eraldi kraanist!
Igal korrusel on tööl 4 hooldajat ja üks õde.Ja igal korrusel 20 inimest.Hooldusplaan nagu igal pool, kõik dokumenteeritakse. Hooldajate vahetus on 12 tundi, mis ka üllatas.Ja kindlasti ei tehta raskemaid tõstmisi üksi, vaid kutsutakse keegi appi.
Rääkisin pikalt Anthonyga(hooldaja) nii Inglismaast kui inglise keelest.Ja kuna lõuna tuli, siis ta sain temaga kaasa minna söögisaali ühte prouat söötma.Päike paistis suurtest klaasustest sisse ,lauad ilusti kaetud ja sööma tulnud prouad-härrad olid ilusti üles löödud,pärlid kaelas ja käekotidki mõnel kaasa!Meie proual oli abikaasa ka selles majas ja nii me ootasime,kui härra ka saabub ,et nad ikkagi koos sööma saaksid hakata.Niiiiiii armas oli,kui härra abikaasa tuli ja proovis oma prouale tere päevast musi teha(mõlemad on dementsed) ,aga proua oli selline veidi eemalolev ja keeras pea viltu.
Anthony söötis prouat,härra sõi ise ja kõigi aega maa ja ilm.Keegi ei kiirusta takka või veel hullem,ei sööda kibekähku sulle seda portsu sisse, et siis uuesti voodisse tagasi viia.
Härra lõikas lusikaga hernekaunu pooleks ja uuris, miks ma seal olen ja teatas,et ta ei ole mind enne näinud.Vestlesime kenasti lõuna kõrvale ,ma arvan, et ta unustas selle kohe ära ka.See oli ta pilgust näha, korraks vaatab erksalt ja siis (täitsa kohe füüsiliselt näed) kuidas pilk jälle tuhmiks muutub.Muusika mängis söögisaalis ja üldse oli hästi mõnus olemine.Väga palju on töötajaid välismaalt.
Ei saa mainimata jätta ka imelist aeda,lihtsalt imeilus oli see.

Pilte väga teha ei lubatud, mõned saime ikka klõpsida.