28.aprill Charlton Court Care Home
Esimest korda selle aja jooksul tunnen,et kohe täitsa meeldib see London. Meie tänane koht on Põhja-Londonis,Barnettis ,issand kui ilus siin on.Minu arust on see täiesti Londoni fenomen,et erinevad linnaosad on nagu erinevad väiksed linnad, mõni koledam,mõni väga kole,mõni ilusam ja mõni väga ilus.See koht on väga ilus, roheline,puhas ,hoopis teistsugune võrreldes selle kohaga ,kus meie elame ja kus käinud oleme.Hooldekodu ise on suur,elanikke 80,aga juhataja ja töötajad väga toredad,erinevalt mõnest teisest kohast!
Alguses tundub küll,et meid tahetakse ära sokutada,lõpuks seda tehaksegi,aga väga hästi.Sest me oleme nagu varjud kannul Kingsleyl ,(suur ja pikk tumedanahaline mees), kes on sellega täitsa rahul.Jällegi on kõik üksi tubades ja Kingsley arust on see ilmselge privaatsuse ,inimõiguste ja mille kõige
veel rikkumine,kui peaks kellegagi tuba jagama.
Korrus on selline, kus on dementsed inimesed ja huvitav on siin veel see,et neist 23-st neljal on hooldaja kogu-aeg juures ehk siis one-by-one.Ja ongi reaalselt kogu-aeg elanikuga koos,jalutab,mängib,söödab,hoiab kätt mida iganes vaja teha on,seda teeb.
Hooldajaid on päeval tööl 5 pluss 1 õde ja siia tulevad juurde veel need 4 ,kes on one-by-one.Öösel hooldajaid 3 pluss õde.Põhiasjad on samad nagu meil-hommikune ettevalmistus päevaks,hommikusöök,peale hommikusööki mõni tahab tukastada, lõuna, jällegi võid tukastada,aktiviseerivad tegevused, õhtusöök ja ööunele.
Elanike uste peal on sildid, mis paluvad koputada enne kui sisened .Kui teed mingit toimingut,siis pannakse silt ,mis keelab kõrvalistel isikutel siseneda.Voodites on kõigil lamatisi ennetavad madratsid, toas on voodi,riidekapp,öökapp, telekakapp,tugitool,loomulikult ka oma wc-ga duširuum.Hooldajad teevad kahekesi toiminguid,keegi üksi kuskil ei rabele.Ja ratastool on ka igaühel oma, mis on sätitud ja paika pandud just selle inimese jaoks, keegi teine seda ei kasuta.Riided mis on päeval seljas olnud,lähevad pessu, järgmine päev jälle uued riided selga.
Ühe proua kapi ukse peal oli kiri tema abikaasalt hooldajatele,kus on väike märkus, mida mitte teha.Allkiri kõige paremate soovidega ....abikaasa.On ju armas ja nad arvestavad sellega.
Muide omaksed,kes tulevad oma lähedasi vaatama ja nähes võõraid, küsivad kohe-kes need on ja miks nad siin on.
Siin oli ka meie esimene ametlik tea time, sest Kingsley küsis, kuidas saab nii olla, et te ikka veel ei taha teed või kohvi? Meie olime viisakad ja tahtsime ja toodigi meile piimaga teed ja küpsiseid.Kuna kõigil oli tee aeg,siis jõimegi kõik koos saalis teed ja sõime kooki ja küpsiseid.
Hooldajad on hästi kannatlikud, mõnda loopis elanik järjepidevalt sussi ja sokkidega, teist lihtsalt sülitas ja sakutas, ainult naeratus, sokk tagasi jalga, tatt pühitakse ära ja päev läheb edasi!
Vestlesin ühe prouaga,kes oli oma sõbral külas ja sain kiita oma inglise keele eest!
Hästi armas koht.
reede, 29. aprill 2016
kolmapäev, 27. aprill 2016
26.aprill Alexandra Park Home
Väga ilus kant jällegi ,juba sõites sinna oli bussi aknast kummaline vaadata alla Londoni peale ja samas me olime ju Londonis.Roheline, pargid, ilusad majad, üldsegi mitte suurlinlik.
Maja ise on ka ilus, väike ja hubane.Elanikke ainult 15,majas 9 üksikut tuba ja 3 kahekohalist.Huvitav oli see,et elanikud võivad kaasa võtta oma mööbli kui soovivad ja ka lemmikloomad on lubatud!Mis on tegelikult nii armas, sest see pakub ka ju tegevust ja on omamoodi teraapia eest.
Enamasti on seal elanikud alates 65 eluaastast ja siis kuulmis-nägemis häiretega,kõnehäiretega, skisofreeniahaiged,epileptikud.
On raamatukogu nurk, kus peetakse ettelugemisõhtuid, muusikateraapia,loomulikult tähistatakse sünnipäevasid.Meeleoluõhtud tee ja küpsistega.
27.aprill ST.John's Wood Care Home
Nagu ma kuskil eelpool mainisin, siis tänu sellele praktikale on meil võimalik käia Londoni sellistes linnaosades, kuhu turistid eriti ei satu.Tänsesse kohta sõitsime bussi ja maapealse metrooga( ma arvan,et see on maapealne metroo, sest metrookaardi peal on ta olemas ja kasutada saime Oyster kaarti).London on selles mõttes ikkagi veider, et sõidad kuskile metroo või rongiga, vaatad ringi ja oled täiesti veendunud,et oled sattunud kuskile äärelinna.Pärast tsekid uuesti kaarti ja selgub,et üldsegi mitte, täiesti niiöelda kesklinna lähedal.
Väga suur maja ,elanikke 100 ,mis muide andis ka tunda juhataja olekust.Üks igavesti edevalt riietunud meesterahvas, aga väga jäiselt viiskas.Ilmselgelt olime täiesti tüütud putukad tema jaoks, kes oleks nüüd vaja kellgi juurde ära sokutada.Kui siiamaani on kõik olnud väga sõbralikud ja altid rääkima kõigest, mis meid huvitas, siis härra San kindlasti nende hulka ei kuulu.
Nagu ma mainisin, siis maja on hästi suur, 5 korrusel on inimesed, igal korrusel on 5 hooldajat ja üks õde, öösel on 2 hooldajat ja üks õde.
Väga palju erinevaid tegevusi on elanikele ja pidevalt mõeldakse uusi välja.Selle jaoks on igal korrusel eraldi inimene( mida ma panin tähele,et "aktiviseerija" tegi jalamassaaži ja määris kreemi ilma kinnasteta).Jällegi lemmikloomad, päris mitmest toast kostus papagoilaulu, küll jäi mul küsimatasee,kes neid puure puhastab?Ilmselt korruse koristaja, kes ei puhkavat kunagi.
Igal korrusel on oma söögisaal ja väike kööginurk,kus tehakse ettevalmistusi ja teed elanikele.Samuti on oma pesumaja.Ja muide siin majas on ka spetsiifiline lõhn ja veidi kodune tunne oli,kui kellad helisesid( siis tubadest) ja keegi ei reageerinud.
Väga ilus kant jällegi ,juba sõites sinna oli bussi aknast kummaline vaadata alla Londoni peale ja samas me olime ju Londonis.Roheline, pargid, ilusad majad, üldsegi mitte suurlinlik.
Maja ise on ka ilus, väike ja hubane.Elanikke ainult 15,majas 9 üksikut tuba ja 3 kahekohalist.Huvitav oli see,et elanikud võivad kaasa võtta oma mööbli kui soovivad ja ka lemmikloomad on lubatud!Mis on tegelikult nii armas, sest see pakub ka ju tegevust ja on omamoodi teraapia eest.
Enamasti on seal elanikud alates 65 eluaastast ja siis kuulmis-nägemis häiretega,kõnehäiretega, skisofreeniahaiged,epileptikud.
On raamatukogu nurk, kus peetakse ettelugemisõhtuid, muusikateraapia,loomulikult tähistatakse sünnipäevasid.Meeleoluõhtud tee ja küpsistega.
27.aprill ST.John's Wood Care Home
Nagu ma kuskil eelpool mainisin, siis tänu sellele praktikale on meil võimalik käia Londoni sellistes linnaosades, kuhu turistid eriti ei satu.Tänsesse kohta sõitsime bussi ja maapealse metrooga( ma arvan,et see on maapealne metroo, sest metrookaardi peal on ta olemas ja kasutada saime Oyster kaarti).London on selles mõttes ikkagi veider, et sõidad kuskile metroo või rongiga, vaatad ringi ja oled täiesti veendunud,et oled sattunud kuskile äärelinna.Pärast tsekid uuesti kaarti ja selgub,et üldsegi mitte, täiesti niiöelda kesklinna lähedal.
Väga suur maja ,elanikke 100 ,mis muide andis ka tunda juhataja olekust.Üks igavesti edevalt riietunud meesterahvas, aga väga jäiselt viiskas.Ilmselgelt olime täiesti tüütud putukad tema jaoks, kes oleks nüüd vaja kellgi juurde ära sokutada.Kui siiamaani on kõik olnud väga sõbralikud ja altid rääkima kõigest, mis meid huvitas, siis härra San kindlasti nende hulka ei kuulu.
Nagu ma mainisin, siis maja on hästi suur, 5 korrusel on inimesed, igal korrusel on 5 hooldajat ja üks õde, öösel on 2 hooldajat ja üks õde.
Väga palju erinevaid tegevusi on elanikele ja pidevalt mõeldakse uusi välja.Selle jaoks on igal korrusel eraldi inimene( mida ma panin tähele,et "aktiviseerija" tegi jalamassaaži ja määris kreemi ilma kinnasteta).Jällegi lemmikloomad, päris mitmest toast kostus papagoilaulu, küll jäi mul küsimatasee,kes neid puure puhastab?Ilmselt korruse koristaja, kes ei puhkavat kunagi.
Igal korrusel on oma söögisaal ja väike kööginurk,kus tehakse ettevalmistusi ja teed elanikele.Samuti on oma pesumaja.Ja muide siin majas on ka spetsiifiline lõhn ja veidi kodune tunne oli,kui kellad helisesid( siis tubadest) ja keegi ei reageerinud.
25.aprill 80 Meridian Walk Care Home
Hästi huvitav koht, juba selle leidmisega oli raskusi.Kohalikel ei olnud eriti aimu ei sellest tänavast ega ka sellest kohast endast, kuni lõpuks leidsime ühe proua, kes toimetas oma ukse ees ja tema tõi toast väga peene kaartide raamatu ja leidsime selle tänava sealt pealt üles.Juhend käes, hakkasime otsima. Leidsime maja, aga ei ühtegi silti`?Juhataja tuli ukse peale ja küsis enne kui meie jõudsime midagi öelda, kas Ülle ja Tiina? Jees, oleme .Selle peale, et majal ei ole silti ja nii raske oli leida ,ütles ta, et te olete targad naised, leidsite üles!Ja veel sildi kohta-see on nende inimeste kodu ja kodule me pane silti.
Koht ise on hästi väike, elanikke ainult 6 ja kõik liitpuudega.Hooldajaid päeval 3 ja öösel 2(üks magab ja on olemas,juhuks kui abi on vaja).Igal elanikul on 2 võtmeisikut ,kes siis ajab tema asju ja tegeleb tema muude asjaajamistega.Jällegi igalühel on hooldusplaan,terviseplaan ja igaühe kohta koostatakse riskianalüüs.See on vajalik nt siis kui nad lähevad ujuma-kas oskab ujuda,kas vajab abi jne.
Hästi huvitav oli see kuidas nad oma töötajaid koolitasid.Tegevustest olid tehtud videod,kuidas nt suhelda pimeda,kurdi ja tumma naisega.Või kui paks peab täpselt olema toit neelamisraskusega inimesel. Või kuidas nt niiöelda võõrutada kedagi mingit sundtegevusest ilma,et selleks kasutada mingeid veidi vägivaldseid võtteid( uste lukustamine, kinni sidumine).Juhataja ütles,et vahest võib mõni asi võtta aega nt 5 aastat,aga see on väärt seda.Hästi palju erinevaid tegevusi nii majas kui majast väljas.Väike buss sõidab maja ette ja minnakse näiteks kes juuksurisalongi kes raamatupoodi.Ja muidugi lastakse võimalikult palju ise teha, kasvõi koogitegemisel lusikat veidi liigutada kui muud ei jaksa või ei saa,aga ikkagi andmaks seda tunnet, et nad on osalised nendes tegevustes.Loomulikult pildistatakse ja filmitakse kõik üles.
Nende niiöelda õppevideote kohta ütles juhataja, et kui tuleb uus töötaja ja ma annan talle 6 kausta ,siis ei jää talle ilmselt midagi eriti meelde.Aga kui ta vaatab videot, siis ta oskab seostada inimest tegevusega.
Kahjuks seal ühtegi pilti teha ei saanud ,aga seinal oli üks hea mõte ,mis meelde jäi
There is always a way...
Hästi huvitav koht, juba selle leidmisega oli raskusi.Kohalikel ei olnud eriti aimu ei sellest tänavast ega ka sellest kohast endast, kuni lõpuks leidsime ühe proua, kes toimetas oma ukse ees ja tema tõi toast väga peene kaartide raamatu ja leidsime selle tänava sealt pealt üles.Juhend käes, hakkasime otsima. Leidsime maja, aga ei ühtegi silti`?Juhataja tuli ukse peale ja küsis enne kui meie jõudsime midagi öelda, kas Ülle ja Tiina? Jees, oleme .Selle peale, et majal ei ole silti ja nii raske oli leida ,ütles ta, et te olete targad naised, leidsite üles!Ja veel sildi kohta-see on nende inimeste kodu ja kodule me pane silti.
Koht ise on hästi väike, elanikke ainult 6 ja kõik liitpuudega.Hooldajaid päeval 3 ja öösel 2(üks magab ja on olemas,juhuks kui abi on vaja).Igal elanikul on 2 võtmeisikut ,kes siis ajab tema asju ja tegeleb tema muude asjaajamistega.Jällegi igalühel on hooldusplaan,terviseplaan ja igaühe kohta koostatakse riskianalüüs.See on vajalik nt siis kui nad lähevad ujuma-kas oskab ujuda,kas vajab abi jne.
Hästi huvitav oli see kuidas nad oma töötajaid koolitasid.Tegevustest olid tehtud videod,kuidas nt suhelda pimeda,kurdi ja tumma naisega.Või kui paks peab täpselt olema toit neelamisraskusega inimesel. Või kuidas nt niiöelda võõrutada kedagi mingit sundtegevusest ilma,et selleks kasutada mingeid veidi vägivaldseid võtteid( uste lukustamine, kinni sidumine).Juhataja ütles,et vahest võib mõni asi võtta aega nt 5 aastat,aga see on väärt seda.Hästi palju erinevaid tegevusi nii majas kui majast väljas.Väike buss sõidab maja ette ja minnakse näiteks kes juuksurisalongi kes raamatupoodi.Ja muidugi lastakse võimalikult palju ise teha, kasvõi koogitegemisel lusikat veidi liigutada kui muud ei jaksa või ei saa,aga ikkagi andmaks seda tunnet, et nad on osalised nendes tegevustes.Loomulikult pildistatakse ja filmitakse kõik üles.
Nende niiöelda õppevideote kohta ütles juhataja, et kui tuleb uus töötaja ja ma annan talle 6 kausta ,siis ei jää talle ilmselt midagi eriti meelde.Aga kui ta vaatab videot, siis ta oskab seostada inimest tegevusega.
Kahjuks seal ühtegi pilti teha ei saanud ,aga seinal oli üks hea mõte ,mis meelde jäi
There is always a way...
No nii, ohtralt päevi vahele jäänud kirjutamisel, eks püüan selle tasa teha. Vahepeal oli nädalavahetus, ilmaga eriti siin kiita ei saa, sama õudne kui Eestimaal,külm ,tuul, vihm.Täiesti okei oleks olnud talvejopega tulla ja kindad ka kaasa võtta. Kuna mina tark naine olin kindel, et siin on soojem kui meil kodus, siis eriti sooje riideid kaasas ei olnud ja poes saab ikka rõhk pandud kampsikutele. Minu tagi lukk otsustas ka lõplikult üles öelda ja kuna me oma käikudel satume sellistesse kohtadesse, kuhu turist ei satu ja kus on palju kaltsukaid, siis leidsin ühest pisikesest kaltsukast omale kasuka moodi asja ja nüüd käin siis sellega, soojem igatahes.
Oleme oma portugali poistega ka harjunud, nad on ilusti enda järelt koristama hakanud ja selline mõnus kommuuni tunne on tekkinud. Nad küll ei saa väga hästi inglise keelega hakkama, aga no siis on käed-jalad nagu ikka.Duši jagamisega tekib meil aeg-ajalt veidi probleeme, nemad armastavad seal pikalt olla, kuulata muusikat ja mida iganes seal teha, meie naisterahvad ei kannata ju oodata niimoodi.Ülle käis eile väga proualikult koputamas duširuumi uksele ja palus viisakalt horry up. Meie käisime jooksmas õhtul ja üsna loogiline, et ei tahaks väga kaua järjekorras olla.Täitsa hämmastav on see ka, et poisid teevad iga õhtu omale korraliku sooja toidu, enamasti ikka midagi lihaga ja muide- lõhnad on head.Äkki peaks paluma kõigile teha midagi head?Söögitegemine käib lärmakalt, enamasti kaks poissi korraga on köögis ja siis nad vaidlevad ja arutavad ja seda kõike nii,et terve korrus kajab.
Kuna kaks Haapsalu kooli õpilast tulevad kohe peale meid siia korterisse elama, siis tegin väikse pesupäeva ja pesin ära vabad tekid-padjad ja voodipesu. Mina küll ei taha magada kellegi täishigistatud teki ja padjaga ja ma ei taha ka,et minu lapsed kuskil peaksid niimoodi magama. Seega tundus loogiline, et nemad ka ei taha ja tuleb asjad ära pesta.
Metroost ja bussidest tahtsin ka kirjutada.Mulle meeldib nendega sõita, metroos näeb nii huvitavaid inimesi, kõik on nii omas mullis ja täiesti ükskõik on teistest. Nt täiesti okei on täis metroos kraamida kotist välja oma kosmeetika ja hakata ennast värvima või nt ükspäev üks lühinägelik preili otsustas ,et väga normaalne on hakata oma küünealuseid puhastama-ta tõstis oma näpud praktiliselt nina juurde,silmad tõmbusid kergelt kõõrdi ja muudkui nokkis ,no oli naljaks vaatepilt ausalt!Ja kuidas nad telefoniga räägivad, niiiiiiiiii kõvasti oma isiklikest asjadest.
Ja ma ei tea,kas ma olen kirjutanud juba sellest, kuidas nad ise riides käivad?????Väljas on jääkülm tuul, aga tited on vankris palja peaga,paljaste säärtega.Natukene päikest väljas ,siis käivad juba toppidega,
Aga laupäeval mina ei käinud kuskil ja nüüd ma isegi ei mäleta, mida ma tegin? Ilmselt mingeid koduseid asju,sest vihma sadas ja mingit isu ei olnud kuskile minna.Aga pühapäeval käisime kuulsal Camdeni turul, mida kiidetakse.Kuna oli pühapäev ,oli rahvast kohutavalt palju ja jälle oli külm ilm, siis me väga kaua ei tuuritanud seal.Mul jäi kummitama ühe kunstniku töö, nii et ilmselt läheme ikka korra tagasi veel!Külma ilmaga on mõistlik käia muuseumides, nii meiegi.Madam Tussau ja Briti Loodusmuuseum.Loodusmuuseum oli veidike igav, maja väljast see-eest väga ilus.Aga Madam Tussau oli juba parem, kuigi peab ütlema,et päris-päris sarnaseid tegelasi oli ikkagi vähe ,vähemalt minu silma jaoks, aga eks ma olen pirtsakas ka, vanus juba selline nõudlik!
Oleme oma portugali poistega ka harjunud, nad on ilusti enda järelt koristama hakanud ja selline mõnus kommuuni tunne on tekkinud. Nad küll ei saa väga hästi inglise keelega hakkama, aga no siis on käed-jalad nagu ikka.Duši jagamisega tekib meil aeg-ajalt veidi probleeme, nemad armastavad seal pikalt olla, kuulata muusikat ja mida iganes seal teha, meie naisterahvad ei kannata ju oodata niimoodi.Ülle käis eile väga proualikult koputamas duširuumi uksele ja palus viisakalt horry up. Meie käisime jooksmas õhtul ja üsna loogiline, et ei tahaks väga kaua järjekorras olla.Täitsa hämmastav on see ka, et poisid teevad iga õhtu omale korraliku sooja toidu, enamasti ikka midagi lihaga ja muide- lõhnad on head.Äkki peaks paluma kõigile teha midagi head?Söögitegemine käib lärmakalt, enamasti kaks poissi korraga on köögis ja siis nad vaidlevad ja arutavad ja seda kõike nii,et terve korrus kajab.
Kuna kaks Haapsalu kooli õpilast tulevad kohe peale meid siia korterisse elama, siis tegin väikse pesupäeva ja pesin ära vabad tekid-padjad ja voodipesu. Mina küll ei taha magada kellegi täishigistatud teki ja padjaga ja ma ei taha ka,et minu lapsed kuskil peaksid niimoodi magama. Seega tundus loogiline, et nemad ka ei taha ja tuleb asjad ära pesta.
Metroost ja bussidest tahtsin ka kirjutada.Mulle meeldib nendega sõita, metroos näeb nii huvitavaid inimesi, kõik on nii omas mullis ja täiesti ükskõik on teistest. Nt täiesti okei on täis metroos kraamida kotist välja oma kosmeetika ja hakata ennast värvima või nt ükspäev üks lühinägelik preili otsustas ,et väga normaalne on hakata oma küünealuseid puhastama-ta tõstis oma näpud praktiliselt nina juurde,silmad tõmbusid kergelt kõõrdi ja muudkui nokkis ,no oli naljaks vaatepilt ausalt!Ja kuidas nad telefoniga räägivad, niiiiiiiiii kõvasti oma isiklikest asjadest.
Ja ma ei tea,kas ma olen kirjutanud juba sellest, kuidas nad ise riides käivad?????Väljas on jääkülm tuul, aga tited on vankris palja peaga,paljaste säärtega.Natukene päikest väljas ,siis käivad juba toppidega,
Aga laupäeval mina ei käinud kuskil ja nüüd ma isegi ei mäleta, mida ma tegin? Ilmselt mingeid koduseid asju,sest vihma sadas ja mingit isu ei olnud kuskile minna.Aga pühapäeval käisime kuulsal Camdeni turul, mida kiidetakse.Kuna oli pühapäev ,oli rahvast kohutavalt palju ja jälle oli külm ilm, siis me väga kaua ei tuuritanud seal.Mul jäi kummitama ühe kunstniku töö, nii et ilmselt läheme ikka korra tagasi veel!Külma ilmaga on mõistlik käia muuseumides, nii meiegi.Madam Tussau ja Briti Loodusmuuseum.Loodusmuuseum oli veidike igav, maja väljast see-eest väga ilus.Aga Madam Tussau oli juba parem, kuigi peab ütlema,et päris-päris sarnaseid tegelasi oli ikkagi vähe ,vähemalt minu silma jaoks, aga eks ma olen pirtsakas ka, vanus juba selline nõudlik!
laupäev, 23. aprill 2016
Barchester Cheverton Lodge Care Home
Järjest raskem on kirjutada seda blogi, sest kohad ju veidi korduvad.Seegateen sellest kohast lühidalt ja järgmisest pikemalt, sest mulle meeldis lihtsalt see koht rohkem!
Barchesteri Care Home oli nagu nad kõik on hästi mõnusas kandis, rohelus, vaikne üldse ei ütleks ,et London. Samas kõik vajalik väga lähedal. Töötajad hästi sõbralikud, südameasjaks elanike heaolu ja rõõmus vananemine.Loomulikult kõik omaette tubades ja tubades omakorda telekas,telefon,oma wc-dušš.Ja võrratu -võrratu aed.Ma ei saa aru,kuidas neil siin nii roheline juba on, sest tegelikult on külm, tuul on jäine ja vihma pidevalt sajab, aga meie tagahoovis vastasmaja aias õitseb roosipuu.
Tegelikult on meil much much tähtsamast asjast rääkida!Neljapäeval saabus Londonisse meie praktika juhendaja Jana oma perega ja otse loomulikult ei jätnud me võimalust kasutamata ja saime kokku.Kohtumispaigaks oli London Eye ehk siis ühtlasi käisime ka seal peal ära!Jana tõi meile eesti kommi ja lobisesime kohe tükk aega kuni lõpuks oli nii külmaks läinud, et liikusime koju.Aga lihtsalt nii lahe oli näha ja nüüd läks koduigatsus veel suuremaks.
Reedel 22.aprill ehk Lenini sünnipäeval käisime väga lahedas kohas, mis oli küll kaugel-kahe metrooga ja ühega neist üle 22 peatuse sõita ehk jällegi neljandasse tsooni ,aga oli seda väärt see sõit.
Trinity Community Centre
Selle koha visiooniks on parandada kohalike inimeste elutingimusi läbi hariduse,vaba aja sisustamise, õpetades oskusi iseseisvaks eluks ja võttes kontrolli oma elu üle.
Asukoht on selline,kus elabki enamasti selline rahvas, kes on Inglismaale sisse rännanud ,tänavatel liigub väga kirev seltskond ja keeli kuuleb ka igasuguseid.Muide ,vene keelt olen selle aja jooksul kuulnud ühe korra ja ma ei ole ka päris kindel ,sest kuulsin ainult juppi lausest.
Aga see keskus ongi selline koht, kus aidatakse integreeruda immigrantidel ühiskonda, tehakse erinevaid töötubasid ja koolitusi.Õpetatakse süsteemi, isegi raha lugema(teadupärast on see müntide ja pennide ja ma ei tea misasjade süsteem täitsa segane ), toimub igasuguseid erinevaid üritusi. käiakse koos pühade ajal ,püütakse inimestes arendada empaatiavõimet ,sest koos peavad elama nii paljud erinevad rahvused,kellel on kõigil oma usk.
Hoone on vana Šoti Presbüteri Kiriku hoone ja keskus tegutseb seal juba 44 aastat.Juhata on pärit ise Lõuna -Indiast ja on töötanud keskuses 22 aastat.Tema suhtumine kogu sellesse tegevusse ja usk sellesse ,mida nad teevad oli hästi kirglik, ma isegi ei oska seda emotsiooni sõnadesse panna ,kui ta rääkis kõigest sellest ,mida nad teevad.Ma ei saa isegi öelda,kas tal silmad särasid sellest rääkides,sest pruunid silmad säravad kogu-aeg minu arust.Aga see,kuidas ta tõi võrdluse erinevate lillede kõrvuti kasvamise ja erinevate rahvuste koos elamise kohta...Ta uskus siiralt sellesse, et külvates head ja suhtudes erinevatesse inimestesse inimlikult muutub ühiskond paremaks, inimestel on vähem stressi jne.Tema oli ehtne hea tahte saadik.
See on ka koht, kuhu lapsed peale kooli tulevad, selle asemel ,et minna koju kus nad oleks üksi ja ilmselgelt ei teeks midagi kasulikku.Väga vanad naised käivad siin kokku saamas, kuulavad muusikat ja mitte lihtsat muusikat vaid grammafonilt muusikat, joovad teed ,söövad küpsiseid ja tantsivad.
Kõrval majas töötab ka lastehoid, mida me ka vaatamas käisime.Nii armsad väiksed rosinasilmad olid seal kõik ja kõige väiksem oli 6 kuune.Kasvatajad saavad oma töö eest palka ja tegevused täpselt samasugused lastel kui meiegi lasteaedades. Ainult lapsed magasid maas madratsite peal ja kui ma mõtlesin, et see 6 kuune ka magab seal maas madratsi peal, no teate, olgem õnnelikud oma õnneliku elu üle ja selle üle,et meil kõik hästi on.Muide panin tähele seda, et kasvatajad viskasid ise ka pikali siis ilmselt nende kõige pisemate juurde.
Järjest raskem on kirjutada seda blogi, sest kohad ju veidi korduvad.Seegateen sellest kohast lühidalt ja järgmisest pikemalt, sest mulle meeldis lihtsalt see koht rohkem!
Barchesteri Care Home oli nagu nad kõik on hästi mõnusas kandis, rohelus, vaikne üldse ei ütleks ,et London. Samas kõik vajalik väga lähedal. Töötajad hästi sõbralikud, südameasjaks elanike heaolu ja rõõmus vananemine.Loomulikult kõik omaette tubades ja tubades omakorda telekas,telefon,oma wc-dušš.Ja võrratu -võrratu aed.Ma ei saa aru,kuidas neil siin nii roheline juba on, sest tegelikult on külm, tuul on jäine ja vihma pidevalt sajab, aga meie tagahoovis vastasmaja aias õitseb roosipuu.
Tegelikult on meil much much tähtsamast asjast rääkida!Neljapäeval saabus Londonisse meie praktika juhendaja Jana oma perega ja otse loomulikult ei jätnud me võimalust kasutamata ja saime kokku.Kohtumispaigaks oli London Eye ehk siis ühtlasi käisime ka seal peal ära!Jana tõi meile eesti kommi ja lobisesime kohe tükk aega kuni lõpuks oli nii külmaks läinud, et liikusime koju.Aga lihtsalt nii lahe oli näha ja nüüd läks koduigatsus veel suuremaks.
Reedel 22.aprill ehk Lenini sünnipäeval käisime väga lahedas kohas, mis oli küll kaugel-kahe metrooga ja ühega neist üle 22 peatuse sõita ehk jällegi neljandasse tsooni ,aga oli seda väärt see sõit.
Trinity Community Centre
Selle koha visiooniks on parandada kohalike inimeste elutingimusi läbi hariduse,vaba aja sisustamise, õpetades oskusi iseseisvaks eluks ja võttes kontrolli oma elu üle.
Asukoht on selline,kus elabki enamasti selline rahvas, kes on Inglismaale sisse rännanud ,tänavatel liigub väga kirev seltskond ja keeli kuuleb ka igasuguseid.Muide ,vene keelt olen selle aja jooksul kuulnud ühe korra ja ma ei ole ka päris kindel ,sest kuulsin ainult juppi lausest.
Aga see keskus ongi selline koht, kus aidatakse integreeruda immigrantidel ühiskonda, tehakse erinevaid töötubasid ja koolitusi.Õpetatakse süsteemi, isegi raha lugema(teadupärast on see müntide ja pennide ja ma ei tea misasjade süsteem täitsa segane ), toimub igasuguseid erinevaid üritusi. käiakse koos pühade ajal ,püütakse inimestes arendada empaatiavõimet ,sest koos peavad elama nii paljud erinevad rahvused,kellel on kõigil oma usk.
Hoone on vana Šoti Presbüteri Kiriku hoone ja keskus tegutseb seal juba 44 aastat.Juhata on pärit ise Lõuna -Indiast ja on töötanud keskuses 22 aastat.Tema suhtumine kogu sellesse tegevusse ja usk sellesse ,mida nad teevad oli hästi kirglik, ma isegi ei oska seda emotsiooni sõnadesse panna ,kui ta rääkis kõigest sellest ,mida nad teevad.Ma ei saa isegi öelda,kas tal silmad särasid sellest rääkides,sest pruunid silmad säravad kogu-aeg minu arust.Aga see,kuidas ta tõi võrdluse erinevate lillede kõrvuti kasvamise ja erinevate rahvuste koos elamise kohta...Ta uskus siiralt sellesse, et külvates head ja suhtudes erinevatesse inimestesse inimlikult muutub ühiskond paremaks, inimestel on vähem stressi jne.Tema oli ehtne hea tahte saadik.
See on ka koht, kuhu lapsed peale kooli tulevad, selle asemel ,et minna koju kus nad oleks üksi ja ilmselgelt ei teeks midagi kasulikku.Väga vanad naised käivad siin kokku saamas, kuulavad muusikat ja mitte lihtsat muusikat vaid grammafonilt muusikat, joovad teed ,söövad küpsiseid ja tantsivad.
Kõrval majas töötab ka lastehoid, mida me ka vaatamas käisime.Nii armsad väiksed rosinasilmad olid seal kõik ja kõige väiksem oli 6 kuune.Kasvatajad saavad oma töö eest palka ja tegevused täpselt samasugused lastel kui meiegi lasteaedades. Ainult lapsed magasid maas madratsite peal ja kui ma mõtlesin, et see 6 kuune ka magab seal maas madratsi peal, no teate, olgem õnnelikud oma õnneliku elu üle ja selle üle,et meil kõik hästi on.Muide panin tähele seda, et kasvatajad viskasid ise ka pikali siis ilmselt nende kõige pisemate juurde.
reede, 22. aprill 2016
20.aprillThe Kensington Nursing Home
Ja asub see kus-Nothing Hillis. Teate ju küll, peaosas Julia Roberts ja Hugh Grant , film väikesest raamatupoest, mis asub Nothing Hillis. Hästi ilus kant, palju rohelust ja palju tillukesi poekesi ja ilusad majad.
Nii naljaks ongi Londoni puhul see, et kõik need hooldekodud asuvad sellistes kohtades, et kui ei teaks, et see on London, siis vabalt võiks see olla mingi väike linnake.Vaiksed, rahulikud kohad.
Ja selles majas läheb huvitavaks- juhataja võtab meid vastu ja kiirelt sokutab kaelast ära ka, Ülle viidi teisele korrusele ja mind jäeti esimesele korrusele.
Tubades ollakse
loomulikult üksi ja igal toal ka oma wc koos dušiga.
Sain omale kaaslaseks ühe itaallannast tudengi,kes ka nagu praktikal ja ühe vanima olija.Kõigepealt sain näha kuidas käib voodi korrastamine inglise moodi! ja siis juba järgmisesse tuppa memme pesema,riidesse panema , sest lõunasöögi ajaks sätitakse kõik korda ja kõik söövad toast väljas.
Minu korrusel on dementsed, kellest kaks liiguvad ise, teisi on vaja liigutada.Tõstmiseks nägin mina tõstukit, veidi uuem mudel, sest rihmade kinnitused olid teistsugused.Mida ma tähele panin, oli see, et mähkme sisse raputati ikka kohe mõnuga beebipuudrit ja vähemalt mulle tundus,et mähe on liiga suur ka.
See selleks, järgmise kliendi juurde mind kaasa ei võetud,sest ta muutub agressiivseks veidi, kui liiga palju inimesi siblib ta ümber.Seega jäin puhkeruumi ootama ja samal ajal sain rääkida kahe hooldajaga.Päevaplaan oli minu arust enam-vähem samasugune kui Diakooniahaiglas ehk siis kell 8 on hommikusöök, 8.30 pesu(see on küll eestis vastupidine,enne on pesu ja siis hommikusöök), riidesse panek ja tuuakse toast välja saali.Kell 12.30 on lõuna ,peale lõunat mõni tahab tukkuda, siis viiakse tuppa .Kell kolm on pärastlõuna tee! ja kell kuus on õhtusöök.
Selles majas tuli toit väljast.Haa ja selles majas nägin ära selle, et kuum ja külm vesi tulevad eraldi kraanist!
Igal korrusel on tööl 4 hooldajat ja üks õde.Ja igal korrusel 20 inimest.Hooldusplaan nagu igal pool, kõik dokumenteeritakse. Hooldajate vahetus on 12 tundi, mis ka üllatas.Ja kindlasti ei tehta raskemaid tõstmisi üksi, vaid kutsutakse keegi appi.
Rääkisin pikalt Anthonyga(hooldaja) nii Inglismaast kui inglise keelest.Ja kuna lõuna tuli, siis ta sain temaga kaasa minna söögisaali ühte prouat söötma.Päike paistis suurtest klaasustest sisse ,lauad ilusti kaetud ja sööma tulnud prouad-härrad olid ilusti üles löödud,pärlid kaelas ja käekotidki mõnel kaasa!Meie proual oli abikaasa ka selles majas ja nii me ootasime,kui härra ka saabub ,et nad ikkagi koos sööma saaksid hakata.Niiiiiii armas oli,kui härra abikaasa tuli ja proovis oma prouale tere päevast musi teha(mõlemad on dementsed) ,aga proua oli selline veidi eemalolev ja keeras pea viltu.
Anthony söötis prouat,härra sõi ise ja kõigi aega maa ja ilm.Keegi ei kiirusta takka või veel hullem,ei sööda kibekähku sulle seda portsu sisse, et siis uuesti voodisse tagasi viia.
Härra lõikas lusikaga hernekaunu pooleks ja uuris, miks ma seal olen ja teatas,et ta ei ole mind enne näinud.Vestlesime kenasti lõuna kõrvale ,ma arvan, et ta unustas selle kohe ära ka.See oli ta pilgust näha, korraks vaatab erksalt ja siis (täitsa kohe füüsiliselt näed) kuidas pilk jälle tuhmiks muutub.Muusika mängis söögisaalis ja üldse oli hästi mõnus olemine.Väga palju on töötajaid välismaalt.
Ei saa mainimata jätta ka imelist aeda,lihtsalt imeilus oli see.
Pilte väga teha ei lubatud, mõned saime ikka klõpsida.
teisipäev, 19. aprill 2016
Bridgeside Lodge Care Centre
Üks kõige armsamaid kohti, mida siin näinud oleme- vähemalt minu arust.Asub ta Islingtonis , mis on mõnevõrra erinev sellest kohast kus meie elame.Hästi roheline, väiksed tänavad on puhtad, isegi päike oli seal soojem, täiesti tõsiselt kohe.
Nagu tavaliselt , teeme eelnevalt alati selgeks, vähemalt üritame, meie marsruudi.See toimib alati kuni sinnamaani, kui me bussist maha astume või metroojaamast välja tuleme.Kuhu poole nüüd?Täna pani Ülle oma telefoni jälle tänava nime sisse ja nii me muudkui keerasime paremale ja vasakule ja jälle paremale ja vasakule ja nii ikka tükk aega. Vahepeal tuleb ikkagi nina telefonist tõsta ja ringi vaadata ka, sest täna oli otsitav maja meil äkki olemas. Sellest andis küll märku ainult silt veidi eemal aia peal, maja enda peal ei olnud ühtegi silti, kes teab see teab!
Väljast suur tavaline maja, seest nii armas ja hubane. Ja taaskord lõhnavaba.
Juhataja oli Fatma,kes on seal töötanud 8 aastat ja talle väga meeldib seal.Üks toredamaid juhatajaid siiani, hästi sõbralik ja kannatlik.
Rääkisime, et meie õppime hooldustöötajaks 2 aastat , nt Inglismaal ei pea seda õppima.Sa õpid tööl ja siis tööandja saadab su kursustele, nendele ilmselt mida vajalikuks peab.Kursused maksab kinni riik.
Majas on elanikke 64, kõige noorem 24 hetkel ja kõige vanem 98. Võetakse sinna alates 18 eluaastast. Loomulikult on kõik üksi toas, seda pole vist mõtet enam küsidagi, sest see on täiesti iseenesest mõistetav.
Juhataja ütles ka huvitava lause päris alguses, et kõik ,mis siin majas on , on elanike jaoks ja nendele mõeldes. Töötajad on seal majas külalised.
Ka seal oma huvitegevused, juuksur käib, korra kuus on Welcoming Party koos veini ja suupistetega.
Arst käib korra nädalas, vajadusel loomulikult tihedamini.Hooldajaid on tööl päeval 18 ja 4 õde, see on siis terve maja peale ja öösel on 4 õde ning 9 hooldajat.On täiesti olemas ka niiöelda ootejärjekord ja maksab üks koht 1000 naela nädal(miinimum).
Mõnus aianurk oli seal, mis avanes siis tahahoovi,mis omakorda oli kanali ääres.Aias teevad tööd ja istutavad kõik lilled ja puud-põõsad töötajad koos elanikega.Puuris nägin jänest,kes ilmselgelt on hea elu peal!Muide parajasti käis ka etendus elanikele, mis meenutas veidi 30-te stiili oma laulude ja tantsudega.
Nii elurõõmsat juhatajat ei ole mina veel kohanud , ausõna.Teise korruse puhketoas olid kaks prouat,kellega meie siis koos juhatajaga jutustasime ja naersime.Juhataja ütles naerdes,et tegelikult juhivad maja need kaks prouat, mille peale nemad ütlesid täiseti tõsiselt- see on sellepärast nii, et me ei taha, et sa oma töö kaotad!
Siis lubas meid oma tuba vaatama üks lahke proua,kes kindlustab oma sissepääsu nii,et lükkab suure tugitooli ukse ette.Pole ju vaja kõigil tema toas käija onju.
Milline tuba see oli! Seintel pildid ja maalid, suur telekas seina peal, haigla voodi oli ära tehtud nii, nagu oleks diivan(tähelepanelikult vaadates said aru, et see ikkagi haiglavoodi), padjad ja kate ja kõik jutud.Hästi lõbus tädi oli, näitas mulle oma vaadet aknast (vaade oli siis vastas oleva kortermaja tagahoovile ja täpsemalt ühe korteri tagahoovile) ja siis ütles niimoodi vaikselt, et ta iga päev vaatab kuidas see naine seal toimetab oma aias ja ta teeb kõik valesti, aga ma ei ütle talle seda ja hakkas niimoodi saatanlikult naerma!
Väga kihvtid olid seinte peal sellised armsad meeldetuletused .Mis mulle väga meeldis , oli juhataja ütlus- me ei tea, mis meiega homme juhtuda võib või millal me ise samas olukorras oleme.Ja me ei tohi isegi mõelda sellest, et me nendega halvasti käitume või suhtleme.Nemad on seal majas üks suur pere.
Tellimine:
Postitused (Atom)































